Andres Noormets lavastajana

Et asetada „Musta pori näkku“ laiemasse konteksti, annan uurimuse esimeses peatükis lühiülevaate Noormetsa kui lavastaja iseloomulikest joontestja tema töömeetodi eripäradest, luues nii konteksti, kuhu analüüsitav lavastus sobitub.

Andres Noormets on sündinud 1. oktoobril 1963 Paides. Ta lõpetas Paide Ühisgümnaasiumi ja hiljem Tallinna Riikliku Lavakunstikateedri 13. lennu 1988. aastal näitleja erialal. Pärast kooli lõppu töötas 1994. aastani Ugalas näitleja kui ka lavastajana. Pärast vabakutselisena veedetud kaht aastat jätkas Noormets Ugalas tööd lavastajana. Lühikest aega 1999–2001 oli ta Ugala kunstiline juht, pärast mida jätkas samas teatris näitlejana. Alates 2005. aastast on ta Endla teatri kutseline lavastaja. Külalislavastajana on Noormets üles astunud enamikus Eesti teatrites. Aastatel 1990–2001 oli Noormets Viljandi Kultuurikolledži lavakõne ja näitlejameisterlikuse õppejõud ning aastatel 1994–1999 juhtis samas teatrikateedrit. (ELL 2013)

Peale lavastamise ning näitlemise on Noormets kirjutanud luulet ja näidendeid nii täiskasvanutele kui ka lastele. Tema kirjanikutegevust on auhinnatud eelkõige raadioteatri vallas, kuid on hinnatud ka uue dramaturgia kategoorias. Tema näidend „Lumejänesed“ võitis 2002. aastal Uue Draama võistlusel eriauhinna. 2008. aastal sai Noormets Eesti teatriauhindade jagamisel lavastaja auhinna lavastuste „Janu” (Endla) ja „Vaterland” (Noore Tantsu Festival) eest. 2009. aastal tõsteti esile tema raadioteatri lavastust „Vaikus ja karjed“ üle-Euroopalisel raadioteatri festivalil Prix Europa. Noormetsa raadioteatri lavastused kompavad raadioteatri piire, kuna ta ei kasuta dialoogi – sõnadega antakse edasi inimeste mõtteid ja kahtlusi.

Enda kohta on Noormets öelnud, et ta on visuaalse mõtlemisega lavastaja. Kui tal pilti ees pole, ei saa ta tekstiga midagi peale hakata. Üheks suuremaks eeskujuks on olnud vene teatrimees Anatoli Vassiljev, kelle artiklitel oli suur mõju Noormetsa kui lavastaja kujunemisel. (Orro 2004)

Noormetsa repertuaar lavastajana on mitmekesine. Seal on lavastusi uuemast eesti draamast („Ballettmeister“) kui ka eesti draamaklassikast („Tuulte pöörises“) ning enda kirjutatud näidendeid (Lisa 1). Noormets ei tegele teatris teadlikult uue otsimisega. See olevat liiga konkreetne ja igav. Pigem lähenetakse igale lavastusele erinevalt, otsides lugusid, pilte, algusi, lõppe, ristumispunkte, helisid jm. Otseseid sarnasusi või samasusi ta oma töös ei loo, kuid eemalt vaadates võib näha mõningaid tahtmatult tekkinud ühiseid jooni. Eelkõige visuaalsest pildist lähtudes meeldivad Noormetsale deformeerumispotentsiaaliga ruumid, amorfsed struktuurid nii inimeses kui ka inimese ümber. See teeb tema meelest maailma naljakaks ja tõsiseks (Laks 2010). Siinkohal võib näiteks tuua Tšehhovi „Kajaka“ lavaruumi, mille ühel hetkel piirati publik ümber täispuhutavate läbipaistvast kilest hiigelsuurte torudega või „Hamlet Andersoni“ kuupidega täidetud tausta.

Noormetsa meelest on lavastajast jäänud vale mulje. Arvatakse, et see inimene peaks absoluutselt kõike teadma, juhtimise enda kätte haarama ja kõik ette näitama. Sama oluline või isegi olulisem on näitleja töö. Tihti juhtub, et näitleja pakub välja mingi asja, mis ei sobi, ei saa teha või pole kuigi hea mõte. Kui kohe algul see mõte kõrvale heita ja tituleerida selle katsetamine võimatuks, tehakse lavastaja poolt väga suur viga. Igal juhul tuleb vastav asi läbi proovida. Õige raja kõrval on hulk teadmisi valedest radadest. Rumal mõte muutub väärtuslikuks kui see läbi proovitakse – siis teatakse hiljem, et sinna pole asja. Sellest tekib kogemus, mida järgmistesse proovidesse on võimalik kaasa võtta. Lavastajana on Noormetsal küll mingisugune pilt olemas, aga liiga kiiresti selle esitamine näitlejale võib tekitada vastupidi efekti – näitleja muutub tõrksaks. Ta on avatud sellele, mida nätileja teeb, kuid siiski on oluline, et punktid, mis tema ettekujutuses eksisteerivad, saaksid lõpuks valatud lavalisse vormi. (Orro 2004)

Teatri teeb külgetõmbavaks tema kaduvus, kuna täpne etenduse kordus ei ole kunagi võimalik. Teater eksisteerib kindlalt ainult ühes ajas ning ruumis, milleks on kiiresti kaduv hetk (Laks 2010). Teatri tegemise juures Noormets toonitab, et seal ei ole tegelikult reegleid. Oma õpilastele on ta püüdnud anda avarat pilti, et teistes kategooriates on samuti võimalik mõelda. Kõik, mis on võõras või ei ühildu etteantud süsteemiga ei pruugi olla vale (Orro 2004). Mitmekesise lavastajana on Noormetsa repertuaar üsna kirju ning laiahaardeline, kust võib leida nii tõsiseid kui ka koomilisi, lastele kui ka täiskasvanutele mõeldud lavastusi.