Lavaruumi analüüs

Ruumil ja selle kasutusel on lavastuslikus märgiloomes kanda oluline osa. Anne Ubersfeld (1999: 94–117) jagab teatri ruumi kaheks: lavaruumiks, mille alla kuulub reaalne ja abstraktne lavaruum ning teatriruumiks, kus eristatakse teatri ruumi kui füüsilist kohta, kus teatrit tehakse ning lavastuse ruumilist organiseeritust. Analüüsi aspektist on praegusel juhul olulised eelkõige kaks esimest punkti, mis aitavad ruumisuhteid kirjeldada ning selgitada. Stsenograafial on etenduses viis peamist ülesannet ning tasandit:

tegevuspaiga tähistamine

reaalne, füüsiline tasand

tinglik tasand (sümboolne, indeksiaalne, mimeetiline)

fiktsionaalse maailma ajastuline ja geograafiline konkretiseerimine

atmosfääri loomine (Jänes 2007: 10–12)

Alustan lavaruumi füüsilise kirjeldamisega, liikudes sujuvalt edasi näidetega abstraktsete ja fiktsionaalsete suhetega lavaruumis. Samuti toon näiteid etendusest, kuidas lavakujunduses kasutatavad vahendid (ruum, valgus, video) täidavad nendele seatud ülesandeid. Lavastust mängitakse Vanemuise maja suures saalis. Itaalia karplavale on ehitatud stuudio, millel on kollane põrand, lagi ja seinad. Lava keskel on kaks valget nahkdiivanit ja väike madal klaasist laud. Seinad koosnevad ristkülikukujulistest paneelidest, millest osa keerlevad oma telje ümber, et näitlejad saaksid liikuda lava tagant lavale ja vastupidi. Orkestriauk on osaliselt kaetud ning sellest moodustuvad kaks esiletõusvat osa, mis meenutavad catwalk'i. Nende peal on mikrofonid ning statiivid. Näitlejad kasutavad seda asukohta muusikaliste numbrite esitamiseks.

Valgustamiseks kasutatakse enamjaolt liikuva peaga LED-prožektoreid ning üksikuid fikseeritud asendiga analoogprožektoreid. LED-prožektroitega tekitatakse laulude osas kontsertidele omast liikuvat või sähvivat valgust (strobo), mis on iseloomulikud live-kontsertidele. Intervjuude ajal on valgus staatiline, domineerivamad soojad toonid, kuid näitleja paremaks väljavalgustamiseks ja ruumilise efekti andmiseks kasutatakse külmade ja soojade toonide segamist. Laulude ajal muutub oluliseks tugevate ja selgelt eristuvate värvitoonide kasutamine, nagu Sal-Salleri „Käime katuseid mööda“ ajal sinine ja punane, Volmeri „Kasevete aeg“ ajal roheline või Grapsi "Valguse" loo ajal sinise, lilla, rohelise ja punase vilkumine. Monoloogide kestel valgustatakse näitlejat ühe-kahe punktvalgusega. Selleks kasutatavate liikuva peaga prožktoreid, mis näitavad konkreetset heledat kiirt. Näitleja tagant-ülalt langedes moodustab valgus talle näkku ebaloomulikult pikad varjud, mis annab juurde dramaatilist efekti. Pimendades ülejäänud lava jääb mulje, et näitleja pihib üksinda otse publikusse.

Kõige olulisem valgustamise ülesanne on näitleja nähtavaks tegemine, millele kriteeriumist on rangelt kinni peetud. Iga stseen on valgustatud nii, et seal toimetavate näitlejate tegevused näha oleksid, isegi siis kui näitleja tegevus hõlmab suurt lavapinda. Teisest küljest takistab see valguskujunduse esiletõusmist omaette kujundina ning jätab vähe ruumi kujunduse varieerimiseks, mille tõttu etenduse kestel muutuvad valguspildid korduvaks ning ei üllata vaatajat. Intervjuude üldvalgus vahetub monoloogide ajal kitsa kiirega punktvalguseks, mille muster etenduse vältel jääb samaks.

Huvitava võttena on kasutatud liikuva pea otsas asuvaid videoprojektoreid, mis kuvavad seintele ning lavale laulude ning paari monoloogi ajal visuaalset tausta. See muudab lavaruumi suuremaks, haarates vaataja lavaruumi kaasa. Kogu ruumi haarav pilt on vaataja jaoks tugev visuaalne stimulatsioon, mis võib meeli ärritada kui ka rahustada. Videokujundusel on peale illustratiivse tähenduse oluline osa meeleolu loomisel või võimendamisel. Näiteks Peeter Volkonski näärivana stseeni ajal psühhedeelselt ujuv värviline taust, mis olukorra ebareaalsust võimendab. Samuti on video tähenduslikult laetud sümbolitega, mis tekitavad allusioone, nagu Mati Nuude laulu ajal mäestikul tantsivad jalgadega apelsinid või Gunnar Grapsi kui Raudmehe tagataustal lõõmavad leegid.

Video kasutamisega on püütud võimedada näitlejate mängu. Lava äärtes on kaks kaamerat, mis filmivad tegevust. Intervjuude ajal kuvatakse kaameraga ülesvõetavat suurt plaani otsepildis tagaseinale. Kuna etendus on pigem staatiline, siis antud võte toob näitlejate miimika nüansid esile, kuna näoilmed on suurendatult paremini näha. Samuti on igal näitlejal küljes mikrofon, millega võimendatakse tema loomulikku kõnet. Kaamerale iseloomulikuk raamiv omadus juhib tähelepanu konkreetsetele hetkedele. Näiteks on esitatud suures plaanis Riikoja löök Langile jalaga tagumikku. Kahjuks kollane taust ja küllaltki hele valgus n-ö „peseb“ või „sööb ära“ suurema osa detailsusest, mida oleks video vahendusel oleks võimalik esitada.

Fiktsionaalsed maailmad on etenduse jooksul mõtteliselt loodud maailmad, kellegi poolt konstrueeritud, mis saavad nähtavaks alles näitlejate mängus (Epner 2006: 71). „Musta pori näkku“ puhul on ühendavaks fiktsionaalseks ruumiks telestuudio, millele viitab mööblidisain, kaamerate kasutamine. Siinkohal on kasutatud ruumi reaalsed elemente fiktsiooni loomise eesmärgil. Samuti viidatakse stuudiole keeleliselt. Lavakardina tagant välja astudes juhatab Andres Mähar etendust sisse öeldes: „Täna olen mina Mihkel. Ja see siin on minu lugu ja minu show“ (VIIDE). Mille peale läheb kardin lahti ning publikule avaneb eelpoolkirjeldatud lava ning videoprojektor kuvab seinale animatsiooni kirjaga „MPN Täna õhtul“, mis tähistab saate või show algust. Samuti kasutatakse sama animatsiooni koos iseloomuliku helipalaga enne uue saatekülalise sisenemist, küll mitte iga kord, kuid piisavalt tihti, et see muutuks selgesisuliseks märgiks. Teatrisaalist on tehtud multimeedialine telestuudio, kus leiab aset Mihkel Raua eluloosaade. Külalised istuvad diivanitel ning räägivad juttu. Vahepaladena esitatakse muusikalisi numbreid.

Esimene vaatus hoiab sellest struktuurist ja lavapealse fiktsionaalse maailma piiridest kindlalt kinni. Teise vaatuse puhul hakkab struktuur murenema, kuna seal esinevad stseenid, mille puhul lavapealne fiktsionaalne paik ei osutu oluliseks. Tegemist on pihtimuslike ja jutustavate stseenidega, nagu näärivana lugu Anne Veskist või Mihkli lugu Joel Steinfeldist, mis langevad saate formaadist välja. Nende stseenide ajal on ülejäänud lava pimendatud ning valguse on esile tõstetud ainult stseenis olulist rolli mängivad tegelased. Maailmaloome koha pealt on nendes stseenides olulised ainult kõnes osutatud paigad.

Lavalise mängitud ruumina saab välja tuua stseeni Rein Veidemanniga, kus tekib ruum ruumis efekt. Saates rekonstrueeritakse olukord ühest olukorrast, mis toimus Raua rajul peoperioodil tema vanemate residentsis, mida nimetati sel ajal staabiks. Samuti sellele järgnev Arvo Kukumäe ja Mätta 96-kraadilise piirituse lahjendamise ja joomise stseen tegeleb sündmuste rekonstrueerimisega mängulisel tasandil. Stuudio ruum jääb sellisel puhul taustaks, kuna fookus on näitlejate poolt esitatud sündmustel fiktsionaalses aegruumis.

Andres Noormets lavastajana

Et asetada „Musta pori näkku“ laiemasse konteksti, annan uurimuse esimeses peatükis lühiülevaate Noormetsa kui lavastaja iseloomulikest joontestja tema töömeetodi eripäradest, luues nii konteksti, kuhu analüüsitav lavastus sobitub.

Andres Noormets on sündinud 1. oktoobril 1963 Paides. Ta lõpetas Paide Ühisgümnaasiumi ja hiljem Tallinna Riikliku Lavakunstikateedri 13. lennu 1988. aastal näitleja erialal. Pärast kooli lõppu töötas 1994. aastani Ugalas näitleja kui ka lavastajana. Pärast vabakutselisena veedetud kaht aastat jätkas Noormets Ugalas tööd lavastajana. Lühikest aega 1999–2001 oli ta Ugala kunstiline juht, pärast mida jätkas samas teatris näitlejana. Alates 2005. aastast on ta Endla teatri kutseline lavastaja. Külalislavastajana on Noormets üles astunud enamikus Eesti teatrites. Aastatel 1990–2001 oli Noormets Viljandi Kultuurikolledži lavakõne ja näitlejameisterlikuse õppejõud ning aastatel 1994–1999 juhtis samas teatrikateedrit. (ELL 2013)

Peale lavastamise ning näitlemise on Noormets kirjutanud luulet ja näidendeid nii täiskasvanutele kui ka lastele. Tema kirjanikutegevust on auhinnatud eelkõige raadioteatri vallas, kuid on hinnatud ka uue dramaturgia kategoorias. Tema näidend „Lumejänesed“ võitis 2002. aastal Uue Draama võistlusel eriauhinna. 2008. aastal sai Noormets Eesti teatriauhindade jagamisel lavastaja auhinna lavastuste „Janu” (Endla) ja „Vaterland” (Noore Tantsu Festival) eest. 2009. aastal tõsteti esile tema raadioteatri lavastust „Vaikus ja karjed“ üle-Euroopalisel raadioteatri festivalil Prix Europa. Noormetsa raadioteatri lavastused kompavad raadioteatri piire, kuna ta ei kasuta dialoogi – sõnadega antakse edasi inimeste mõtteid ja kahtlusi.

Enda kohta on Noormets öelnud, et ta on visuaalse mõtlemisega lavastaja. Kui tal pilti ees pole, ei saa ta tekstiga midagi peale hakata. Üheks suuremaks eeskujuks on olnud vene teatrimees Anatoli Vassiljev, kelle artiklitel oli suur mõju Noormetsa kui lavastaja kujunemisel. (Orro 2004)

Noormetsa repertuaar lavastajana on mitmekesine. Seal on lavastusi uuemast eesti draamast („Ballettmeister“) kui ka eesti draamaklassikast („Tuulte pöörises“) ning enda kirjutatud näidendeid (Lisa 1). Noormets ei tegele teatris teadlikult uue otsimisega. See olevat liiga konkreetne ja igav. Pigem lähenetakse igale lavastusele erinevalt, otsides lugusid, pilte, algusi, lõppe, ristumispunkte, helisid jm. Otseseid sarnasusi või samasusi ta oma töös ei loo, kuid eemalt vaadates võib näha mõningaid tahtmatult tekkinud ühiseid jooni. Eelkõige visuaalsest pildist lähtudes meeldivad Noormetsale deformeerumispotentsiaaliga ruumid, amorfsed struktuurid nii inimeses kui ka inimese ümber. See teeb tema meelest maailma naljakaks ja tõsiseks (Laks 2010). Siinkohal võib näiteks tuua Tšehhovi „Kajaka“ lavaruumi, mille ühel hetkel piirati publik ümber täispuhutavate läbipaistvast kilest hiigelsuurte torudega või „Hamlet Andersoni“ kuupidega täidetud tausta.

Noormetsa meelest on lavastajast jäänud vale mulje. Arvatakse, et see inimene peaks absoluutselt kõike teadma, juhtimise enda kätte haarama ja kõik ette näitama. Sama oluline või isegi olulisem on näitleja töö. Tihti juhtub, et näitleja pakub välja mingi asja, mis ei sobi, ei saa teha või pole kuigi hea mõte. Kui kohe algul see mõte kõrvale heita ja tituleerida selle katsetamine võimatuks, tehakse lavastaja poolt väga suur viga. Igal juhul tuleb vastav asi läbi proovida. Õige raja kõrval on hulk teadmisi valedest radadest. Rumal mõte muutub väärtuslikuks kui see läbi proovitakse – siis teatakse hiljem, et sinna pole asja. Sellest tekib kogemus, mida järgmistesse proovidesse on võimalik kaasa võtta. Lavastajana on Noormetsal küll mingisugune pilt olemas, aga liiga kiiresti selle esitamine näitlejale võib tekitada vastupidi efekti – näitleja muutub tõrksaks. Ta on avatud sellele, mida nätileja teeb, kuid siiski on oluline, et punktid, mis tema ettekujutuses eksisteerivad, saaksid lõpuks valatud lavalisse vormi. (Orro 2004)

Teatri teeb külgetõmbavaks tema kaduvus, kuna täpne etenduse kordus ei ole kunagi võimalik. Teater eksisteerib kindlalt ainult ühes ajas ning ruumis, milleks on kiiresti kaduv hetk (Laks 2010). Teatri tegemise juures Noormets toonitab, et seal ei ole tegelikult reegleid. Oma õpilastele on ta püüdnud anda avarat pilti, et teistes kategooriates on samuti võimalik mõelda. Kõik, mis on võõras või ei ühildu etteantud süsteemiga ei pruugi olla vale (Orro 2004). Mitmekesise lavastajana on Noormetsa repertuaar üsna kirju ning laiahaardeline, kust võib leida nii tõsiseid kui ka koomilisi, lastele kui ka täiskasvanutele mõeldud lavastusi.

"Musta pori näkku" retseptsioon kriitikas

"Musta pori näkku" pälvis kriitikas omajagu huvi ning vastukaja. Artikleid ning arvustusi ilmus kokku üheksa, mille hulgas oli nii ajalehtedes ilmunud päevakriitikat, lühidaid arvamuslugusid ning paar põhjalikumat analüüsi. Samuti ilmus enne esietendust reklaamivaid artikleid, mis juhatasid sisse ning võtsid lühidalt kokku, millest ja kuidas see lavastus räägib. Kõige markantsemaks näiteks võib siin olla Õhtulehes ilmunud Lenna Kuurmaa arvamus pärast kontrolletenduse nägemist. Väidetavalt oli see tema selle aasta üks erilisemaid teatrisündmusi. Prominentse arvamus koos paari kommetnaariga näitlejatelt ning lavastajalt toimib positiivse eelretsensioonina. Samasse kategooriasse kuuluvad ka Äripäevas ilmunud Mari Hiiemäe artikkel ning DELFI portaalis ilmunud Merle Musta artikkel, mis koosnes peamiselt teiste inimeste: tegijate ja vaatajate esietendusejärgsetest kommentaaridest. Oli ka artikleid, mis tegelesid päevakriitika mahupiirangutest hoolimata sisu ja vormi analüüsiga. Ilmus ka kaks põhjalikumat artiklit vastavalt kultuurajalehes Sirp ning ajakirjas Teater.Muusika.Kino.

Peamised teemad, mida artiklites kajastati oli raamatu ning lavastuse vahekord, Raua spetsiifilise teksti lavale seadmise problemaatika, lavastuse stiil, ruumikasutus, muusika, näitlejate mäng ja rollilahendused. Juba esimeste küsimuste juures läksid inimeste arvamused juba lahku. Üldjoontes peeti materjali valikut huvitavaks, intrigeerivaks ning põnevaks ning tunti head meelt teema aja- ning päevakohasuse üle, kuid teostus on jätnud soovida. Jutusaate vorm ei peeta sobivaks Vanemuise suurele lavale, tegelased näivad plakatlikud ning parema loo puudumisel on kogu narratiiv üles ehitatud Raua raamatu vürtsikamatele seikadele, millel on Raua enese elulooga vaid õhkõrnad seosed. Siiski pole tegemist lavastajapoolse läbikukkumisega. Saalid on enamasti täis ning publik elab toimuvale kogu hingest kaasa. Esile on tõstetud näitlejate ning kunstnike tööd.

Heli Sirbits (Postimees) võrdleb Noormetsa lavastust teatris telesaate näitamisega. Jutusaate formaadis publikule Mihkel Raua romaani tegevust tutvustav etendus ei anna oma esitluse poolest mitte midagi raamatule juurde, kuna korratakse otsesõnaliselt raamatust pärit lugusid. Raamatut peetakse tempokaks ja haarvaks, aga lavastuse kohta öeldakse, et see meenutab „ähmast mälestust millestki, mida võis nimetada rokiks“ (Sirbits 2012). Sama seos on tekkinud Põim Kamal, kes nimetab etendust muusikaliste vahepaladega telesaateks, kus raamatu sisu ümber jutustatakse. Teksti on lava tarbeks kohandatud vaid sel määral, et osa Mihkli monolooge on kolmandasse isikusse ümber tõstetud. Laval on tuntud kultuuritegelased või poolanonüümsed sündmuste pealtnägijad, kes esitavad vaid kompromiteerivamaid episoode raamatust. On eeldatud, et šokeeriv sisu pakub elamuse ka ilma toetava vormita. (Kama 2012). Madis Kolk seevastu on arvamusel, et Noormets on keerulise teksti lavaletoomisega väärikalt vastanud raskele väljakutsele. Ta ei ole lähtunud materjali pealiskihist vastu hüppavaist võimalikest kiusatustest, vaid püüdnud välja tuua üldistavamaid mustreid, mis kaevuks raamatu esmatasandi vulgaarsuse taha ja asetaks teose kunstitaotluslikku konteksti (Kolk 2012).

Tihti on hinnatud muusikalist kujundust. Loog (2012) kirjutab, et kuigi bänd on hea ning näitlejatest solistid saavad laulmisega päris hästi hakkama, kannab muusikaline osa enamjaolt selget, ent sisuliselt raskesti põhjendatavat paroodia pitserit. Laasik (2012) nimetab paroodilise varjundiga esitatud laule hea kvaliteediga garniiriks, mis raamib telešõu hüplikku formaati, kus lauljate ja muusikute pingutused väärivad aplausi. Astudes mõttelise sammu võrra edasi, osutab Kaalep (2012) lugude transformeerumisele sümboliteks, millede esitus on kohati isegi originaalidega võrdne. Kõrvuti on rokiklassika ning süldipop, mis tänu kontekstile tõuseb õilsamale tasemele. Võimas ning üllatav lõpp, kus lavale astub Mihkel Raud ning laulab oma loo „Shine on“ on emotsionaalselt positiivne lahendus närvilisele loole (Kaalep 2012).

Eranditul kõik artiklid on kiitnud näitlejate tööd, kes vaatamata kõikidele probleemidele siiski esile tõusevad. Andres Mähar Mihkel Raua rollis on suurepäraselt ära tabanud Raua positiivselt joviaalse olemuse, tehes seda väliselt äratuntavalt ja karakteerselt (Laasik 2012). Jutusaate roll aga ei anna kahjuks Mäharile kuigi palju mänguruumi, mille tõttu jääb tema Raud etenduse vältel enesekeskseks ja ülbeks saatejuhiks (Sirbits 2012). Sellegipoolest mängib Mähar niivõrd meisterlikult, et etenduse finaalis, kui Raud ise lavale tuleb, mõjub näitleja veenvamalt kui see inimene, keda ta kehastas (Kama 2010).

Samuti saab lavastuses nalja, sest parodeerida Vanemuise näitlejad oskavad (Sirbits 2012). Enamik tegelasi ei meenuta millegi poolest oma prototüüpe. Peaaegu kõik peale Mihkel Raua ning tema vanemate on tugevalt karikeeritud, kohati esitatud otse jämekoomilises võtmes (Loog 2012). Vaatamata sellele on etenduses eredaid hetki ja õnnestunud rolle nagu Ott Sepa Mati Nuude, Riho Kütsari nilbikust bussijuht Volli ja Margus Jaanovitsi Rollo (Sirbits 2012). Ott Sepp on oma rollides särav ja täpne. Samuti on üllatavalt meeldiv näha Riho Kütsarit vahelduseks rahulikes ja vaoshoitud rollides (Kama 2012).

Videokujunduse puhul peeti üllatavaks saali seinte ning lae kasutamist, mis oli ootamatu ja lahe (Sirbits 2012). Videol endal pole muud eraldiseisvat eesmärki kui raamida meeleolukat saadet (Laasik 2012). Üldjoontes valmistas kunstnikutöö pettumuse, kuna suurepäraseid tehnilisi võimalusi pakkuva: „Vanemuise suure saali seinale projitseeriti ujuvaid kalakesi ja hubisevaid küünlaid, mis jättis kaalutletud terviku asemel mulje, nagu oleks arvutis Windowsi screensaver käima läinud (Kama 2012).“ Televisiooni jutusaate formaat ei hakanud Vanemuise suure maja laval loodetud kujul tööle, sest üldplaan jääb visuaalselt staatiliseks. Mulje oleks arvatavasti parem mõnes black-box tüüpi väikeses saalis, kus distants lava ja saali vahel mitu korda väiksem ning publikul on võimalus end suurema vaevata stuudiokülalisteks kujutleda. Televisioonis on abiks lähiplaanid, mis lubavad vaatajal juttu kuulates kõnelejate žeste, näoilmeid vaadelda, aga teatrisaalis see võimalus puudub. Lava tagaseinale projitseeritud mustvalge otsepilt ei saavuta loodetud efekti. Kuigi stuudio seinad koosnevad efektselt keerlevatest paneelidest ning igas stseenis on erinev valguskujundus, mis laieneb videoprojektsioonina saali seintele ja lakke, on lavastus visuaalselt üsna vaene. (Loog 2012)

Võttes arvesse raamatu menu ja retseptsiooni võiks arvata, et lavastus sarnaneb paari aasta tagusele Vanemuise suvelavastusele „Ruja”, kus parimad tegijad kindlustavad nii kassa kui ka nõudlikuma publiku rahulolu. Paljuski see „kõik ühes” pakett „Musta pori” puhul toimib ning võib kiita teatri turundusalast kõhutunnet, mis aitas vaataja saalimeelitamiseks on valinud kõmulise ja publiku ajaloohuvi toitva eesti roki lühikursuse (Kolk 2012). Samas rõhutatakse liialt menuki staatusele. Lavastusliku poole pealt on kasutatud massikultuurile omaseid tüüpvõtteid, mille käigus võib vaataja end mõõdukalt lõbustatuna tunda, aga probleem seisneb selles, et etendusest ei jää mälestust ning sügavam mõte, kui see seal üldse oli, ei jõua kohale. Selle tõttu jätab oma vormilt ja teostuselt «Musta pori näkku» laisalt ja mugavalt tehtud lavastuse mulje (Kama 2012).

Postmodernismiajastu lastena ei suuda või soovi me enam näha ajalugu ja ümbritsevat tegelikkust traagilises, lüürilises, kangelaslikus mõõtkavas. Multifilmi reaalsust imiteerivast paroodiast on kujunemas üks peamisi reaalsuse ning ajaloo tajumise viise (Loog 2012). „Musta pori näkku” üheplaaniline, plakatlik inimesekujutus lubabki vaid stuudiost hetkeks läbi astuvaid jutusaate külalisi, kes väheste minutite jooksul jõuavad korraks esile keerata selle külje, mille pärast nad stuudiosse kutsuti. Paratamatult tänapäevane meedia meie lapsepõlvekangelastega just nii käitubki. Selles on näha lavastajapoolset irooniat, kuid jääb lahtiseks, kas selle mõju pääses piisavalt tugevalt esile (Kolk 2012).

2.2 Raamatu analüüs ning retseptsioon kriitikas

Huvi raamatu vastu on olnud suur. Mihkel Raua esikromaan võeti hästi vastu. Kiiresti müüdi läbi esmatrükk kui ka neli järgnevat trükki. Aastal 2008. oli see eesti enimmüüdud raamat. 35 000 eksemplari müüdi esimese aasta jooksul ning siiamaani on see raamat poelettidel minev kaup ja raamatukogudes püsib enimlaenutatud raamatute nimistus. Raamatu müügiedu põhjusteks on peetud nii skandaalset ja intrigeerivat sisu kui ka fakti, et raamatus on tegemist lähiajalooga, millega paljudel eestlastel isiklikke kokkupuuteid on olnud. Autori kirjanikutalenti on otsekohe hakatud seostama tema pärinemisega kirjanike perest: Eno Raua ja Aino Perviku kirjanduslike geenide edasikandumisega. Kriitikud on üpriski üksmeelsel arvamusel Raua raamatu kohta. Ühelt poolt peavad nad seda heaks teoseks, kuna tegemist on debüteeriva kirjanikuga, kes on varem olnud ainult saatejuht ning ajakirjanik. Kiidetud on raamatu narratiivilist kompositsiooni, kuid on ka ette heidetud ülekomponeerimist, näiteks kuulub sinna alla Singer-Vingeri kaanepildil olevaid inimesi tutvustav peatükk.

Raamatut on põhjalikumalt kajastanud kultuuriajakirjad Looming, Sirp ning Vikerkaar, kus on peale raamatu tuvustuse tegeletud raamatu sisu, stiili, keelekasutuse ja struktuuri analüüsiga. Enamasti on kriitika raamatu suhtes soosiv. Kõige kriitilisemalt vaatleb teost Jan Kaus, kelle sisukas, rohkete näidetega artikkel Loomingus heidab tervaid nooli Raua loomingu pihta.

Raamatul pole kindlat žanrimääratlust, vaid see võngub memuaristika, kollase ajakirjanduse ning ilukirjanduse piirialadel. Vaapo Vaher on asetanud teksti kirjandusliku proosa hulka, kuna raamatul on tugev kirjanduslik mõõde. Kirjeldatud tõsieluliste situatsioonide ning inimtüüpide tagant kumab läbi arhetüüpsus, kuna Raua teksti kohal hõljub: „irreaalsuse, irratsionaalsuse belletristiline sudu“ (Vaher 2008). Kraadi võrra vähendab seda mõtet Jan Kaus, kelle väitel on tegemist ikkagi pigem mälestusliku teosega, mille autor kasutab ilukirjandusele iseloomulikke stiilivõtteid. Inimese mälestused ning nende subjektiivne kirjeldamine sisaldab endas alati teatava annuse fiktsiooni. Selle tõttu pretendeerib Raua ilustamise või praegusel juhul kolestamise kaudu edasi antav ajalookirjutuse narratiiv mingisugusele tõetaotlusele (Kaus 2008). Mälestuste pidevasse hüperbooli asetamine tekitab lugejas tunde, et Raua kirjeldatud situatsioonid on suuremad kui elu ise. Lastes ennast kaasa haarata sisendusjõulistel kirjeldustel, mis noore Raua peas toimus, avaneb meeletu virvarr lugudest, mis raamatus esitatuna kajastavad tolleaegset trip1-mentaliteeti.

Kriitikuid ei heiduta, et raamatul puudub konkreetne lugu. Autor on mineviku suhtes valikuline, pidevusetu, hüplik ja fragmentaarne see pole 80ndate roki ega Singer-Vingeri kõikehõlmav lugu, vaid killud autori elust (Maiste 2008). Tõnis Kahu (2009) võrdleb neid lugusid kitarrisoolode või baarivestlustega, kus pole eesmärgiks järgida loo sisemist loogikat, vaid see ületada järjest rohkem vinti peale kerides. Samas kui vint maha kerib, muutub raamatu tempo aeglasemaks ning ilma ühendava ideoloogilise mõtteta jäävad need kohad n-ö õhku rippuma, nagu peatükk Singer-Vingeri plaadikaanest.

Ühe olulisema punktina on enamikes artiklites analüüsitud Mihkel Raua keelekasutust. Kaus peab Raua stiili barokseks, epiteete kuhjavaks. Tema jutustamisviisis ei eksisteeri tavalisi võrdlusi, vaid kõik võrdlused, ümberütlused, kirjanduslikud metafoorid ja metonüümid, epiteedid on korrutatud sajaga. (Kaus 2008) Raua kirjeldused ei hoia värve kokku. Need on lopsakad ja tihedad, puhtast adrenaliinist taganttõugatud sõnad on tihti koormavas hunnikus koos (Kahu 2009). Teine häiriv stiilivõte tuleneb Raua ajakirjanduslikust taustast. Autor selgitab tihtipeale oma naljad lahti ega jäta kuigi palju lugejale mõtlemiseks. Kui Raua teksti ebaloomulik liialdamine kõrvale jätta siis liigub tekst hea loetavuse ja jälgitavusega. (Kaus 2008)

Mööda ei saa vaadata raamatus esinevast ropendamisest. Põhjus, miks Raua raamatut on peetud solvavaks ning ebamoraalseks, peitub selles, et oma üle piiri minevate kirjeldustega annnab Raud sellega kaasa tugevalt laetud emotsionaalse värvingu. Pealegi tegeletakse antud lehekülgedel lähiminevikuga ning tegelasteks on selgelt äratuntavad, niivõrd kuivõrd elus oma koha leidnud inimesed, kes suuremast avalikust meediast kõrvaletõmbununa uuesti avalikkuse ette tuuakse. Kaus nimetab seda oma artiklis: „poliitiliselt korrektseks poliitiliseks ebakorrektsuseks (Kaus 2008).“ Sellel on inimesi madaldav toon, kus valdavaks saab üleolev suhtumine oma oponentidesse. Nimetades tüütut homo „reetlikuks pärkausse trukkijaks“ jääb mulje, et ei ole võimalik olla ühekorraga viisakas, vaimukas ja aus. Samas on Raud piisavalt paljudes kohtades sügavalt enesekriitiline, mis mõnevõrra leevendab ekstsesse oma väljendusviisis. (Kaus 2008) Raud ropendab palju, mis muudab raamatu lõdvemaks, pingevabamaks, kommunikatsioonilt tühjemaks (Kahu 2008). Ropendamine on võte, millega Raud juhib tähelepanu eemale raamatu suurimast probleemist – suhtelisest sisutühjusest, mis manifesteerub vaid jooma, pohmelli või deliiriumikirjeldustega. (Kaus 2008).

Raamatu sisuline tühjus tuleneb peamiselt kolmest asjaolust: esiteks lapsemeelsest esteetilisest lähtekohast, et kunsti defineerivad müüdid nende loojatest, teiseks alkoholi tõusmine keskseks tegelaseks ning kolmandaks halvustav suhtumine inimestesse üldiselt (Kaus 2009). Põhjus, miks tekib konflikt Raua suhtumise baasil seisneb selles, et raamatus esinevad kaks vaatepunkti paralleelselt, mis kipuvad omavahel tihti segi minema. Üheks vaatepunktiks on praegune Raud, kes moraalist kinni hoides püüab näidata tollase elu läbikukkumist ning teine on tollane Raud, kes on vaimustuses sellise eluviisi üle. (Pilv 2010)

Kõige tugevam moraal, mis pärast raamatu lugemist kajama jääb on, et alkoholi kuritarvitamine viib varem või hiljem paratamatu krahhini. Kui seda mõtet edasi arendada, lisades eetilise mõõtme, jõutakse lähedale sellele, mida Valle-Sten Maiste kirjutab Sirbis (2008). Tema meelest näitab Raud, kuidas jooma kaudu jõutakse hoopis „hingetu kalkuseni“, nii et ei panda isegi kõige olulisemate lähedaste kannatusi tähele. Sellest lähtuvalt ei tuleks niinimetatud geeniuste deliirset enesesse kiindumist pidada millekski eriliseks. Raud näitab, et romantiline portree kunstnikust on juba pikemat aega olnud kahtluse all. See, mida ollakse harjunud romantilise geeniusekultuse juures ihaldusväärseks pidama, sisaldab endas hingetust ja tühjust.

Raamatu edu võti peitub mitme asjaolu kokkulangemises. Teemasid, mida Rauaga meedias on soovitud vestelda on palju. Sinna hulka kuulub ka tema minevik ning pärast raamatu ilmumist said kõik oma uudistejanu rahuldama hakata. Peale selle on raamatul võime 80ndate lõpu fetišeeritud kujutlustelt fassaade rebida, mis on aktina väga dramaatiline ja sisendusjõuline. (Kahu 2008) Kati Murutari (2008) hinnangul on selline kirjandus üks samm rahvuse ühiskehandi tervendamisel, kuna rahva ajaloos peab teadlik olema nii saavutustest kui ka selle varjatud poolest. „Musta pori näkku“ eesmärk olnud laiendada rahvakultuurilist mälu kergelt belletristlikus võtmes, millega lugejal on võimalik sümpatiseerida. Samal ajal on tegemist piisavalt meelelahutusliku teosega, et publiku huvi jäädavalt köita.

Allikad:

Tõnis Kahu, 2009. In vino veritas. Vikerkaar nr 1-2/2009 Valle-Sten Maiste, 2008. Loomegeeniused ja joomad. Sirp. Vaapo Vaher, 2008 Lasteaia ja lõbumaja vahel. Eesti proosa 2008. Looming. Jan Kaus, 2008. Mihkel-kuradi-Raud ja tema mäles-kuradi-tused. Looming. Jan Kaus, 2009. Ilukirjandus ja elukirjandus. Eesti proosast 2008. Vikerkaar. Aare Pilv, 2010. Minakirjutusest. Tõnu Õnnepalu, Mihkel Raua ja Madis Kõivu näitel. Methis. Kati Murutar, 2008. Rapitud pühadused ja käkitud hinged Mihkel Raua menuteoses. Pärnu Postimees