Lavaruumi analüüs

Ruumil ja selle kasutusel on lavastuslikus märgiloomes kanda oluline osa. Anne Ubersfeld (1999: 94–117) jagab teatri ruumi kaheks: lavaruumiks, mille alla kuulub reaalne ja abstraktne lavaruum ning teatriruumiks, kus eristatakse teatri ruumi kui füüsilist kohta, kus teatrit tehakse ning lavastuse ruumilist organiseeritust. Analüüsi aspektist on praegusel juhul olulised eelkõige kaks esimest punkti, mis aitavad ruumisuhteid kirjeldada ning selgitada. Stsenograafial on etenduses viis peamist ülesannet ning tasandit:

tegevuspaiga tähistamine

reaalne, füüsiline tasand

tinglik tasand (sümboolne, indeksiaalne, mimeetiline)

fiktsionaalse maailma ajastuline ja geograafiline konkretiseerimine

atmosfääri loomine (Jänes 2007: 10–12)

Alustan lavaruumi füüsilise kirjeldamisega, liikudes sujuvalt edasi näidetega abstraktsete ja fiktsionaalsete suhetega lavaruumis. Samuti toon näiteid etendusest, kuidas lavakujunduses kasutatavad vahendid (ruum, valgus, video) täidavad nendele seatud ülesandeid. Lavastust mängitakse Vanemuise maja suures saalis. Itaalia karplavale on ehitatud stuudio, millel on kollane põrand, lagi ja seinad. Lava keskel on kaks valget nahkdiivanit ja väike madal klaasist laud. Seinad koosnevad ristkülikukujulistest paneelidest, millest osa keerlevad oma telje ümber, et näitlejad saaksid liikuda lava tagant lavale ja vastupidi. Orkestriauk on osaliselt kaetud ning sellest moodustuvad kaks esiletõusvat osa, mis meenutavad catwalk'i. Nende peal on mikrofonid ning statiivid. Näitlejad kasutavad seda asukohta muusikaliste numbrite esitamiseks.

Valgustamiseks kasutatakse enamjaolt liikuva peaga LED-prožektoreid ning üksikuid fikseeritud asendiga analoogprožektoreid. LED-prožektroitega tekitatakse laulude osas kontsertidele omast liikuvat või sähvivat valgust (strobo), mis on iseloomulikud live-kontsertidele. Intervjuude ajal on valgus staatiline, domineerivamad soojad toonid, kuid näitleja paremaks väljavalgustamiseks ja ruumilise efekti andmiseks kasutatakse külmade ja soojade toonide segamist. Laulude ajal muutub oluliseks tugevate ja selgelt eristuvate värvitoonide kasutamine, nagu Sal-Salleri „Käime katuseid mööda“ ajal sinine ja punane, Volmeri „Kasevete aeg“ ajal roheline või Grapsi "Valguse" loo ajal sinise, lilla, rohelise ja punase vilkumine. Monoloogide kestel valgustatakse näitlejat ühe-kahe punktvalgusega. Selleks kasutatavate liikuva peaga prožktoreid, mis näitavad konkreetset heledat kiirt. Näitleja tagant-ülalt langedes moodustab valgus talle näkku ebaloomulikult pikad varjud, mis annab juurde dramaatilist efekti. Pimendades ülejäänud lava jääb mulje, et näitleja pihib üksinda otse publikusse.

Kõige olulisem valgustamise ülesanne on näitleja nähtavaks tegemine, millele kriteeriumist on rangelt kinni peetud. Iga stseen on valgustatud nii, et seal toimetavate näitlejate tegevused näha oleksid, isegi siis kui näitleja tegevus hõlmab suurt lavapinda. Teisest küljest takistab see valguskujunduse esiletõusmist omaette kujundina ning jätab vähe ruumi kujunduse varieerimiseks, mille tõttu etenduse kestel muutuvad valguspildid korduvaks ning ei üllata vaatajat. Intervjuude üldvalgus vahetub monoloogide ajal kitsa kiirega punktvalguseks, mille muster etenduse vältel jääb samaks.

Huvitava võttena on kasutatud liikuva pea otsas asuvaid videoprojektoreid, mis kuvavad seintele ning lavale laulude ning paari monoloogi ajal visuaalset tausta. See muudab lavaruumi suuremaks, haarates vaataja lavaruumi kaasa. Kogu ruumi haarav pilt on vaataja jaoks tugev visuaalne stimulatsioon, mis võib meeli ärritada kui ka rahustada. Videokujundusel on peale illustratiivse tähenduse oluline osa meeleolu loomisel või võimendamisel. Näiteks Peeter Volkonski näärivana stseeni ajal psühhedeelselt ujuv värviline taust, mis olukorra ebareaalsust võimendab. Samuti on video tähenduslikult laetud sümbolitega, mis tekitavad allusioone, nagu Mati Nuude laulu ajal mäestikul tantsivad jalgadega apelsinid või Gunnar Grapsi kui Raudmehe tagataustal lõõmavad leegid.

Video kasutamisega on püütud võimedada näitlejate mängu. Lava äärtes on kaks kaamerat, mis filmivad tegevust. Intervjuude ajal kuvatakse kaameraga ülesvõetavat suurt plaani otsepildis tagaseinale. Kuna etendus on pigem staatiline, siis antud võte toob näitlejate miimika nüansid esile, kuna näoilmed on suurendatult paremini näha. Samuti on igal näitlejal küljes mikrofon, millega võimendatakse tema loomulikku kõnet. Kaamerale iseloomulikuk raamiv omadus juhib tähelepanu konkreetsetele hetkedele. Näiteks on esitatud suures plaanis Riikoja löök Langile jalaga tagumikku. Kahjuks kollane taust ja küllaltki hele valgus n-ö „peseb“ või „sööb ära“ suurema osa detailsusest, mida oleks video vahendusel oleks võimalik esitada.

Fiktsionaalsed maailmad on etenduse jooksul mõtteliselt loodud maailmad, kellegi poolt konstrueeritud, mis saavad nähtavaks alles näitlejate mängus (Epner 2006: 71). „Musta pori näkku“ puhul on ühendavaks fiktsionaalseks ruumiks telestuudio, millele viitab mööblidisain, kaamerate kasutamine. Siinkohal on kasutatud ruumi reaalsed elemente fiktsiooni loomise eesmärgil. Samuti viidatakse stuudiole keeleliselt. Lavakardina tagant välja astudes juhatab Andres Mähar etendust sisse öeldes: „Täna olen mina Mihkel. Ja see siin on minu lugu ja minu show“ (VIIDE). Mille peale läheb kardin lahti ning publikule avaneb eelpoolkirjeldatud lava ning videoprojektor kuvab seinale animatsiooni kirjaga „MPN Täna õhtul“, mis tähistab saate või show algust. Samuti kasutatakse sama animatsiooni koos iseloomuliku helipalaga enne uue saatekülalise sisenemist, küll mitte iga kord, kuid piisavalt tihti, et see muutuks selgesisuliseks märgiks. Teatrisaalist on tehtud multimeedialine telestuudio, kus leiab aset Mihkel Raua eluloosaade. Külalised istuvad diivanitel ning räägivad juttu. Vahepaladena esitatakse muusikalisi numbreid.

Esimene vaatus hoiab sellest struktuurist ja lavapealse fiktsionaalse maailma piiridest kindlalt kinni. Teise vaatuse puhul hakkab struktuur murenema, kuna seal esinevad stseenid, mille puhul lavapealne fiktsionaalne paik ei osutu oluliseks. Tegemist on pihtimuslike ja jutustavate stseenidega, nagu näärivana lugu Anne Veskist või Mihkli lugu Joel Steinfeldist, mis langevad saate formaadist välja. Nende stseenide ajal on ülejäänud lava pimendatud ning valguse on esile tõstetud ainult stseenis olulist rolli mängivad tegelased. Maailmaloome koha pealt on nendes stseenides olulised ainult kõnes osutatud paigad.

Lavalise mängitud ruumina saab välja tuua stseeni Rein Veidemanniga, kus tekib ruum ruumis efekt. Saates rekonstrueeritakse olukord ühest olukorrast, mis toimus Raua rajul peoperioodil tema vanemate residentsis, mida nimetati sel ajal staabiks. Samuti sellele järgnev Arvo Kukumäe ja Mätta 96-kraadilise piirituse lahjendamise ja joomise stseen tegeleb sündmuste rekonstrueerimisega mängulisel tasandil. Stuudio ruum jääb sellisel puhul taustaks, kuna fookus on näitlejate poolt esitatud sündmustel fiktsionaalses aegruumis.