Huvi raamatu vastu on olnud suur. Mihkel Raua esikromaan võeti hästi vastu. Kiiresti müüdi läbi esmatrükk kui ka neli järgnevat trükki. Aastal 2008. oli see eesti enimmüüdud raamat. 35 000 eksemplari müüdi esimese aasta jooksul ning siiamaani on see raamat poelettidel minev kaup ja raamatukogudes püsib enimlaenutatud raamatute nimistus. Raamatu müügiedu põhjusteks on peetud nii skandaalset ja intrigeerivat sisu kui ka fakti, et raamatus on tegemist lähiajalooga, millega paljudel eestlastel isiklikke kokkupuuteid on olnud. Autori kirjanikutalenti on otsekohe hakatud seostama tema pärinemisega kirjanike perest: Eno Raua ja Aino Perviku kirjanduslike geenide edasikandumisega. Kriitikud on üpriski üksmeelsel arvamusel Raua raamatu kohta. Ühelt poolt peavad nad seda heaks teoseks, kuna tegemist on debüteeriva kirjanikuga, kes on varem olnud ainult saatejuht ning ajakirjanik. Kiidetud on raamatu narratiivilist kompositsiooni, kuid on ka ette heidetud ülekomponeerimist, näiteks kuulub sinna alla Singer-Vingeri kaanepildil olevaid inimesi tutvustav peatükk.
Raamatut on põhjalikumalt kajastanud kultuuriajakirjad Looming, Sirp ning Vikerkaar, kus on peale raamatu tuvustuse tegeletud raamatu sisu, stiili, keelekasutuse ja struktuuri analüüsiga. Enamasti on kriitika raamatu suhtes soosiv. Kõige kriitilisemalt vaatleb teost Jan Kaus, kelle sisukas, rohkete näidetega artikkel Loomingus heidab tervaid nooli Raua loomingu pihta.
Raamatul pole kindlat žanrimääratlust, vaid see võngub memuaristika, kollase ajakirjanduse ning ilukirjanduse piirialadel. Vaapo Vaher on asetanud teksti kirjandusliku proosa hulka, kuna raamatul on tugev kirjanduslik mõõde. Kirjeldatud tõsieluliste situatsioonide ning inimtüüpide tagant kumab läbi arhetüüpsus, kuna Raua teksti kohal hõljub: „irreaalsuse, irratsionaalsuse belletristiline sudu“ (Vaher 2008). Kraadi võrra vähendab seda mõtet Jan Kaus, kelle väitel on tegemist ikkagi pigem mälestusliku teosega, mille autor kasutab ilukirjandusele iseloomulikke stiilivõtteid. Inimese mälestused ning nende subjektiivne kirjeldamine sisaldab endas alati teatava annuse fiktsiooni. Selle tõttu pretendeerib Raua ilustamise või praegusel juhul kolestamise kaudu edasi antav ajalookirjutuse narratiiv mingisugusele tõetaotlusele (Kaus 2008). Mälestuste pidevasse hüperbooli asetamine tekitab lugejas tunde, et Raua kirjeldatud situatsioonid on suuremad kui elu ise. Lastes ennast kaasa haarata sisendusjõulistel kirjeldustel, mis noore Raua peas toimus, avaneb meeletu virvarr lugudest, mis raamatus esitatuna kajastavad tolleaegset trip1-mentaliteeti.
Kriitikuid ei heiduta, et raamatul puudub konkreetne lugu. Autor on mineviku suhtes valikuline, pidevusetu, hüplik ja fragmentaarne see pole 80ndate roki ega Singer-Vingeri kõikehõlmav lugu, vaid killud autori elust (Maiste 2008). Tõnis Kahu (2009) võrdleb neid lugusid kitarrisoolode või baarivestlustega, kus pole eesmärgiks järgida loo sisemist loogikat, vaid see ületada järjest rohkem vinti peale kerides. Samas kui vint maha kerib, muutub raamatu tempo aeglasemaks ning ilma ühendava ideoloogilise mõtteta jäävad need kohad n-ö õhku rippuma, nagu peatükk Singer-Vingeri plaadikaanest.
Ühe olulisema punktina on enamikes artiklites analüüsitud Mihkel Raua keelekasutust. Kaus peab Raua stiili barokseks, epiteete kuhjavaks. Tema jutustamisviisis ei eksisteeri tavalisi võrdlusi, vaid kõik võrdlused, ümberütlused, kirjanduslikud metafoorid ja metonüümid, epiteedid on korrutatud sajaga. (Kaus 2008) Raua kirjeldused ei hoia värve kokku. Need on lopsakad ja tihedad, puhtast adrenaliinist taganttõugatud sõnad on tihti koormavas hunnikus koos (Kahu 2009). Teine häiriv stiilivõte tuleneb Raua ajakirjanduslikust taustast. Autor selgitab tihtipeale oma naljad lahti ega jäta kuigi palju lugejale mõtlemiseks. Kui Raua teksti ebaloomulik liialdamine kõrvale jätta siis liigub tekst hea loetavuse ja jälgitavusega. (Kaus 2008)
Mööda ei saa vaadata raamatus esinevast ropendamisest. Põhjus, miks Raua raamatut on peetud solvavaks ning ebamoraalseks, peitub selles, et oma üle piiri minevate kirjeldustega annnab Raud sellega kaasa tugevalt laetud emotsionaalse värvingu. Pealegi tegeletakse antud lehekülgedel lähiminevikuga ning tegelasteks on selgelt äratuntavad, niivõrd kuivõrd elus oma koha leidnud inimesed, kes suuremast avalikust meediast kõrvaletõmbununa uuesti avalikkuse ette tuuakse. Kaus nimetab seda oma artiklis: „poliitiliselt korrektseks poliitiliseks ebakorrektsuseks (Kaus 2008).“ Sellel on inimesi madaldav toon, kus valdavaks saab üleolev suhtumine oma oponentidesse. Nimetades tüütut homo „reetlikuks pärkausse trukkijaks“ jääb mulje, et ei ole võimalik olla ühekorraga viisakas, vaimukas ja aus. Samas on Raud piisavalt paljudes kohtades sügavalt enesekriitiline, mis mõnevõrra leevendab ekstsesse oma väljendusviisis. (Kaus 2008) Raud ropendab palju, mis muudab raamatu lõdvemaks, pingevabamaks, kommunikatsioonilt tühjemaks (Kahu 2008). Ropendamine on võte, millega Raud juhib tähelepanu eemale raamatu suurimast probleemist – suhtelisest sisutühjusest, mis manifesteerub vaid jooma, pohmelli või deliiriumikirjeldustega. (Kaus 2008).
Raamatu sisuline tühjus tuleneb peamiselt kolmest asjaolust: esiteks lapsemeelsest esteetilisest lähtekohast, et kunsti defineerivad müüdid nende loojatest, teiseks alkoholi tõusmine keskseks tegelaseks ning kolmandaks halvustav suhtumine inimestesse üldiselt (Kaus 2009). Põhjus, miks tekib konflikt Raua suhtumise baasil seisneb selles, et raamatus esinevad kaks vaatepunkti paralleelselt, mis kipuvad omavahel tihti segi minema. Üheks vaatepunktiks on praegune Raud, kes moraalist kinni hoides püüab näidata tollase elu läbikukkumist ning teine on tollane Raud, kes on vaimustuses sellise eluviisi üle. (Pilv 2010)
Kõige tugevam moraal, mis pärast raamatu lugemist kajama jääb on, et alkoholi kuritarvitamine viib varem või hiljem paratamatu krahhini. Kui seda mõtet edasi arendada, lisades eetilise mõõtme, jõutakse lähedale sellele, mida Valle-Sten Maiste kirjutab Sirbis (2008). Tema meelest näitab Raud, kuidas jooma kaudu jõutakse hoopis „hingetu kalkuseni“, nii et ei panda isegi kõige olulisemate lähedaste kannatusi tähele. Sellest lähtuvalt ei tuleks niinimetatud geeniuste deliirset enesesse kiindumist pidada millekski eriliseks. Raud näitab, et romantiline portree kunstnikust on juba pikemat aega olnud kahtluse all. See, mida ollakse harjunud romantilise geeniusekultuse juures ihaldusväärseks pidama, sisaldab endas hingetust ja tühjust.
Raamatu edu võti peitub mitme asjaolu kokkulangemises. Teemasid, mida Rauaga meedias on soovitud vestelda on palju. Sinna hulka kuulub ka tema minevik ning pärast raamatu ilmumist said kõik oma uudistejanu rahuldama hakata. Peale selle on raamatul võime 80ndate lõpu fetišeeritud kujutlustelt fassaade rebida, mis on aktina väga dramaatiline ja sisendusjõuline. (Kahu 2008) Kati Murutari (2008) hinnangul on selline kirjandus üks samm rahvuse ühiskehandi tervendamisel, kuna rahva ajaloos peab teadlik olema nii saavutustest kui ka selle varjatud poolest. „Musta pori näkku“ eesmärk olnud laiendada rahvakultuurilist mälu kergelt belletristlikus võtmes, millega lugejal on võimalik sümpatiseerida. Samal ajal on tegemist piisavalt meelelahutusliku teosega, et publiku huvi jäädavalt köita.
Tõnis Kahu, 2009. In vino veritas. Vikerkaar nr 1-2/2009 Valle-Sten Maiste, 2008. Loomegeeniused ja joomad. Sirp. Vaapo Vaher, 2008 Lasteaia ja lõbumaja vahel. Eesti proosa 2008. Looming. Jan Kaus, 2008. Mihkel-kuradi-Raud ja tema mäles-kuradi-tused. Looming. Jan Kaus, 2009. Ilukirjandus ja elukirjandus. Eesti proosast 2008. Vikerkaar. Aare Pilv, 2010. Minakirjutusest. Tõnu Õnnepalu, Mihkel Raua ja Madis Kõivu näitel. Methis. Kati Murutar, 2008. Rapitud pühadused ja käkitud hinged Mihkel Raua menuteoses. Pärnu Postimees
No comments:
Post a Comment