"Musta pori näkku" retseptsioon kriitikas

"Musta pori näkku" pälvis kriitikas omajagu huvi ning vastukaja. Artikleid ning arvustusi ilmus kokku üheksa, mille hulgas oli nii ajalehtedes ilmunud päevakriitikat, lühidaid arvamuslugusid ning paar põhjalikumat analüüsi. Samuti ilmus enne esietendust reklaamivaid artikleid, mis juhatasid sisse ning võtsid lühidalt kokku, millest ja kuidas see lavastus räägib. Kõige markantsemaks näiteks võib siin olla Õhtulehes ilmunud Lenna Kuurmaa arvamus pärast kontrolletenduse nägemist. Väidetavalt oli see tema selle aasta üks erilisemaid teatrisündmusi. Prominentse arvamus koos paari kommetnaariga näitlejatelt ning lavastajalt toimib positiivse eelretsensioonina. Samasse kategooriasse kuuluvad ka Äripäevas ilmunud Mari Hiiemäe artikkel ning DELFI portaalis ilmunud Merle Musta artikkel, mis koosnes peamiselt teiste inimeste: tegijate ja vaatajate esietendusejärgsetest kommentaaridest. Oli ka artikleid, mis tegelesid päevakriitika mahupiirangutest hoolimata sisu ja vormi analüüsiga. Ilmus ka kaks põhjalikumat artiklit vastavalt kultuurajalehes Sirp ning ajakirjas Teater.Muusika.Kino.

Peamised teemad, mida artiklites kajastati oli raamatu ning lavastuse vahekord, Raua spetsiifilise teksti lavale seadmise problemaatika, lavastuse stiil, ruumikasutus, muusika, näitlejate mäng ja rollilahendused. Juba esimeste küsimuste juures läksid inimeste arvamused juba lahku. Üldjoontes peeti materjali valikut huvitavaks, intrigeerivaks ning põnevaks ning tunti head meelt teema aja- ning päevakohasuse üle, kuid teostus on jätnud soovida. Jutusaate vorm ei peeta sobivaks Vanemuise suurele lavale, tegelased näivad plakatlikud ning parema loo puudumisel on kogu narratiiv üles ehitatud Raua raamatu vürtsikamatele seikadele, millel on Raua enese elulooga vaid õhkõrnad seosed. Siiski pole tegemist lavastajapoolse läbikukkumisega. Saalid on enamasti täis ning publik elab toimuvale kogu hingest kaasa. Esile on tõstetud näitlejate ning kunstnike tööd.

Heli Sirbits (Postimees) võrdleb Noormetsa lavastust teatris telesaate näitamisega. Jutusaate formaadis publikule Mihkel Raua romaani tegevust tutvustav etendus ei anna oma esitluse poolest mitte midagi raamatule juurde, kuna korratakse otsesõnaliselt raamatust pärit lugusid. Raamatut peetakse tempokaks ja haarvaks, aga lavastuse kohta öeldakse, et see meenutab „ähmast mälestust millestki, mida võis nimetada rokiks“ (Sirbits 2012). Sama seos on tekkinud Põim Kamal, kes nimetab etendust muusikaliste vahepaladega telesaateks, kus raamatu sisu ümber jutustatakse. Teksti on lava tarbeks kohandatud vaid sel määral, et osa Mihkli monolooge on kolmandasse isikusse ümber tõstetud. Laval on tuntud kultuuritegelased või poolanonüümsed sündmuste pealtnägijad, kes esitavad vaid kompromiteerivamaid episoode raamatust. On eeldatud, et šokeeriv sisu pakub elamuse ka ilma toetava vormita. (Kama 2012). Madis Kolk seevastu on arvamusel, et Noormets on keerulise teksti lavaletoomisega väärikalt vastanud raskele väljakutsele. Ta ei ole lähtunud materjali pealiskihist vastu hüppavaist võimalikest kiusatustest, vaid püüdnud välja tuua üldistavamaid mustreid, mis kaevuks raamatu esmatasandi vulgaarsuse taha ja asetaks teose kunstitaotluslikku konteksti (Kolk 2012).

Tihti on hinnatud muusikalist kujundust. Loog (2012) kirjutab, et kuigi bänd on hea ning näitlejatest solistid saavad laulmisega päris hästi hakkama, kannab muusikaline osa enamjaolt selget, ent sisuliselt raskesti põhjendatavat paroodia pitserit. Laasik (2012) nimetab paroodilise varjundiga esitatud laule hea kvaliteediga garniiriks, mis raamib telešõu hüplikku formaati, kus lauljate ja muusikute pingutused väärivad aplausi. Astudes mõttelise sammu võrra edasi, osutab Kaalep (2012) lugude transformeerumisele sümboliteks, millede esitus on kohati isegi originaalidega võrdne. Kõrvuti on rokiklassika ning süldipop, mis tänu kontekstile tõuseb õilsamale tasemele. Võimas ning üllatav lõpp, kus lavale astub Mihkel Raud ning laulab oma loo „Shine on“ on emotsionaalselt positiivne lahendus närvilisele loole (Kaalep 2012).

Eranditul kõik artiklid on kiitnud näitlejate tööd, kes vaatamata kõikidele probleemidele siiski esile tõusevad. Andres Mähar Mihkel Raua rollis on suurepäraselt ära tabanud Raua positiivselt joviaalse olemuse, tehes seda väliselt äratuntavalt ja karakteerselt (Laasik 2012). Jutusaate roll aga ei anna kahjuks Mäharile kuigi palju mänguruumi, mille tõttu jääb tema Raud etenduse vältel enesekeskseks ja ülbeks saatejuhiks (Sirbits 2012). Sellegipoolest mängib Mähar niivõrd meisterlikult, et etenduse finaalis, kui Raud ise lavale tuleb, mõjub näitleja veenvamalt kui see inimene, keda ta kehastas (Kama 2010).

Samuti saab lavastuses nalja, sest parodeerida Vanemuise näitlejad oskavad (Sirbits 2012). Enamik tegelasi ei meenuta millegi poolest oma prototüüpe. Peaaegu kõik peale Mihkel Raua ning tema vanemate on tugevalt karikeeritud, kohati esitatud otse jämekoomilises võtmes (Loog 2012). Vaatamata sellele on etenduses eredaid hetki ja õnnestunud rolle nagu Ott Sepa Mati Nuude, Riho Kütsari nilbikust bussijuht Volli ja Margus Jaanovitsi Rollo (Sirbits 2012). Ott Sepp on oma rollides särav ja täpne. Samuti on üllatavalt meeldiv näha Riho Kütsarit vahelduseks rahulikes ja vaoshoitud rollides (Kama 2012).

Videokujunduse puhul peeti üllatavaks saali seinte ning lae kasutamist, mis oli ootamatu ja lahe (Sirbits 2012). Videol endal pole muud eraldiseisvat eesmärki kui raamida meeleolukat saadet (Laasik 2012). Üldjoontes valmistas kunstnikutöö pettumuse, kuna suurepäraseid tehnilisi võimalusi pakkuva: „Vanemuise suure saali seinale projitseeriti ujuvaid kalakesi ja hubisevaid küünlaid, mis jättis kaalutletud terviku asemel mulje, nagu oleks arvutis Windowsi screensaver käima läinud (Kama 2012).“ Televisiooni jutusaate formaat ei hakanud Vanemuise suure maja laval loodetud kujul tööle, sest üldplaan jääb visuaalselt staatiliseks. Mulje oleks arvatavasti parem mõnes black-box tüüpi väikeses saalis, kus distants lava ja saali vahel mitu korda väiksem ning publikul on võimalus end suurema vaevata stuudiokülalisteks kujutleda. Televisioonis on abiks lähiplaanid, mis lubavad vaatajal juttu kuulates kõnelejate žeste, näoilmeid vaadelda, aga teatrisaalis see võimalus puudub. Lava tagaseinale projitseeritud mustvalge otsepilt ei saavuta loodetud efekti. Kuigi stuudio seinad koosnevad efektselt keerlevatest paneelidest ning igas stseenis on erinev valguskujundus, mis laieneb videoprojektsioonina saali seintele ja lakke, on lavastus visuaalselt üsna vaene. (Loog 2012)

Võttes arvesse raamatu menu ja retseptsiooni võiks arvata, et lavastus sarnaneb paari aasta tagusele Vanemuise suvelavastusele „Ruja”, kus parimad tegijad kindlustavad nii kassa kui ka nõudlikuma publiku rahulolu. Paljuski see „kõik ühes” pakett „Musta pori” puhul toimib ning võib kiita teatri turundusalast kõhutunnet, mis aitas vaataja saalimeelitamiseks on valinud kõmulise ja publiku ajaloohuvi toitva eesti roki lühikursuse (Kolk 2012). Samas rõhutatakse liialt menuki staatusele. Lavastusliku poole pealt on kasutatud massikultuurile omaseid tüüpvõtteid, mille käigus võib vaataja end mõõdukalt lõbustatuna tunda, aga probleem seisneb selles, et etendusest ei jää mälestust ning sügavam mõte, kui see seal üldse oli, ei jõua kohale. Selle tõttu jätab oma vormilt ja teostuselt «Musta pori näkku» laisalt ja mugavalt tehtud lavastuse mulje (Kama 2012).

Postmodernismiajastu lastena ei suuda või soovi me enam näha ajalugu ja ümbritsevat tegelikkust traagilises, lüürilises, kangelaslikus mõõtkavas. Multifilmi reaalsust imiteerivast paroodiast on kujunemas üks peamisi reaalsuse ning ajaloo tajumise viise (Loog 2012). „Musta pori näkku” üheplaaniline, plakatlik inimesekujutus lubabki vaid stuudiost hetkeks läbi astuvaid jutusaate külalisi, kes väheste minutite jooksul jõuavad korraks esile keerata selle külje, mille pärast nad stuudiosse kutsuti. Paratamatult tänapäevane meedia meie lapsepõlvekangelastega just nii käitubki. Selles on näha lavastajapoolset irooniat, kuid jääb lahtiseks, kas selle mõju pääses piisavalt tugevalt esile (Kolk 2012).