Katkend ruumi analüüsivast peatükist.

1.1 Ruum

Alustan ruumi kirjeldamisest. Lavastust mängitakse Vanemuise maja suures saalis. Itaalia karplavale on ehitatud telestuudio kollase põranda, lae ja seintega. Lava keskel on kaks valget nahkdiivanit ja väike madal klaasist laud. Seinad koosnevad ristkülikukujulistest paneelidest, millest osa keerlevad oma telje ümber, et näitlejad saaksid liikuda lava tagant lavale ja vastupidi. Orkestriauk on osaliselt kaetud ning sellest moodustuvad kaks esiletõusvat osa, mis meenutavad catwalk'i. Nende peal on mikrofonid ning statiivid. Näitlejad kasutavad seda asukohta muusikaliste numbrite esitamiseks.

Valgustamiseks kasutatakse enamjaolt liikuva peaga LED-prožektoreid ning üksikuid fikseeritud asendiga analoogprožektoreid. LED-prožektroitega tekitatakse laulude osas kontsertidele omast liikuvat või sähvivat valgust, mis on iseloomulikud live-kontsertidele. Intervjuude ajal on domineerivamad soojad toonid, kuid näitleja paremaks väljavalgustamiseks ja parema ruumilise efekti andmiseks kasutatakse külmade ja soojade toonide segamist. Laulude ajal muutub oluliseks tugevate ja selgelt eristuvate värvitoonide domineerimine, nagu Sal-Salleri „Käime katuseid mööda“ ajal punane (või Volmeri „Kaseveta aeg“ ajal roheline) või Grapsi loo ajal sinise, lilla, rohelise ja punase vilkumine.

Huvitava võttena on kasutatud liikuva pea otsas asuvaid projektoreid, mis kuvavad seintele ning lavale visuaalset tausta. See muudab lavaruumi suuremaks, haarates vaataja lavaruumi kaasa. Lava äärtes on kaks kaamerat, mis filmivad tegevust. Intervjuude ajal kuvatakse kaameraga ülesvõetavat suurt plaani. Kuna etendus on pigem staatiline, siis antud võte toob näitlejate miimika nüansid esile, kuna näoilmed on paremini näha. Samuti on igal näitlejal küljes mikrofon, millega võimendatakse tema kõnet.

Mis on ruumi funktsioonid lavastuses? 1. Ruum piirab tegevusvälja 2. Ruum kui mänguruum (fiktsionaalseks ruumiks on telestuudio) 3. Ruumis liikumine – seda võib ka kirjeldada. Märkimisväärsemaks ruumis liikumisega seotud üllatuseks on Rollo saabumine, mis mängib tugevalt ruumikoomika peale. Samuti Rein Veidemanni abitus või trauma mängib ruumis lõksus olemise peale.

Musta pori näkku raamatu sisukokkuvõte: osa 2

Roald Jürlau oli Turisti (hiljem Singer-Vinger) loominguline juht, kes võttis vastu tähtsamaid bändiga seotud otsuseid. Üheks olulisemaks neist oli Raua kutsumine teiseks kitarristiks. 198aastal läks Turisti trummar Andrus Kerstenbeck bändist lahku ning alustas koos kaasa võetud kitarristi Veljo Vingissaarega bändi nimega Vanemõde. Seda tühimikku oli vaja täita ning Roaldile, hüüdnimega Rollo, oli juba Võru festivalilt Raud meelde jäänud. Rauale tundus ahvatlev nii noorena oma vanematest rohkem teenima hakata ja otsustas pakkumise vastu võtta, teadmata millisesse spiraali on ta end sellega paisanud. Mõne nädalaga õpetas Rollo talle kõik vanad Turisti lood ning mõned uued. Probleem seisnes parasjagu selles, et Turistil oli järjekordse kaosega lõppenud kontserdi tõttu ametlik esinemiskeeld. Seetõttu oli vaja bändil uut nime ning uuesti tarifitseerimiskomisjoni ees esineda. Nime valis nende eest kultuuriministeeriumi ametnik Alar Ojalo, kes kõik muud nimevariandid nagu kõlblusele mittevastav Uneta Ööde Orkester ja lasteraamatust inspireeritud Onu Krillo sujuvalt kõrvale jättis ning kõige neutraalsema välja valis. Bändi uueks nimeks sai Singer-Vinger ning kergelt muudetud kujul lugude abiga suudeti esinemisluba välja kaubelda. (Raud 2008: 127–145)

Singer-Vinger võeti vastu nagu poleks vahepeal midagi juhtunud ning kiirelt kasvas ansambli populaarus, eriti pärast muusikavideote tegemist. Esinemisi oli palju. Bändiga väljasõidul olles joodi halastamatult, sest kaine peaga rahva ette minemine tundus petmisena, odava haltuurana, kuna tavaliselt oli publik ise enne kontserdi algust piisavalt joobes ja juba oma kuulmismeele suutnud välja lülitada. Bändi bussijuhiks oli viiekümneaastane Volli, kes mõtles seksivärgist isegi siis kui ta tee peal lebavat telliskivi nägi ja transaks oli legendaarne punkar Kojamees. Peamiselt kirjeldab Raud oma esinemiskogemusi ning värvikaid juhtumeid laval olles. Näiteks lugu sellest, kuidas Raual laval erektsioon tekkis või kuidas purjus peaga esinemistel jälle midagi korda saadeti. Aasta lõpp oli bändide jaoks kõige kiirem aeg, kaasa arvatud Singer-Vingeril. Kainet päeva ei näinud need mehed tol ajal naljalt. (Ibid 2008: 148–168)

Üheteistkümnendas peatükis, pealkirjaga „Kümnes“ võtab Raud enda silme läbi kokku selle, mis juhtus 1988. aasta maikuus toimunud Tartu levimuusika päevadel. Peale kirjeldatud joomise ja läbu, mis seal toimus, oli Raud pealtnägijaks sündmusele, millest sai alguse laulva revolutsiooni sümboolne stardipauk. Festivali lõpus olid kavas isamaalised laulud ning Tähtvere laululava esist kattis trikolooride meri, kui Ivo linna juhatusel lauldi, kui uhke ja hea kõigil olla on. (Ibid 2008: 187–202)

Järgnevalt põikab Raud ühte teise 1988. aastast pärinevasse mälestusse, mis oli seotud ühe teise koha ja isikuga. Kuressaares mängis Singer-Vinger koos valge Stetson-kaabut kandva härrasmehega ühel kontserdil. Stetson kaabuga mees tekitab Rauas vastandlikke tundeid. Temas tekitab sügavat vastikust tõik, et see mees on homo. Temaga ühes motellis ööbides kuuleb ta kõrvaltoast kostvat hingeldamist, mis tal sisikonna pöörlema paneb ning magada ei lase. Raud arutleb, et selline käitumine on veres, ning sinna ei saa midagi parata. Ta tunneb mehele kaasa, kuna see sättumus hoiab valge Stetsoniga meest vangis elu lõpuni. See arutluskäik aga ei ole piisavalt veenev, et füüsiliselt kogetavat jälkusetunnet leevendada. (Ibid 2008: 203–206)

Kolmeteistkümnes peatükk võtab ette Singer-Vingeri plaadikaane foto, kus peal on enamik esimesel Rock Summeril esinenud artistidest, kes suuremal või vähemal määral on jätnud jälje eesti muusikaajalukku. Senimaani tempokalt edenenud raamat võtab seal hoo maha. Loetletakse üles pildil olevad isikud ning võetakse mõna lausega kokku nende positsioon eesti muusikamaastikul, iseloom ja edasine elusaatus. Kuigi peatükk on ülevaatlik, ei anna eelkõige nimede loetlemine raamatule kuigi palju juurde. (Ibid 2008: 214–236)

Läbu jätkub uue ja võimsama hooga. Pidev ja katkematu joomine on teinud oma töö. Tuntud lastekirjaniku residentsist sai ühel kuul aastas kohalike joodikute kokkusaamispunkt hüüdnimega staap. Ajad olid rasked ning Eesti riik oli keset keerulist taastamisprotsessi. Samas majas elas tol ajal ENSV Ülemnõukogu saadik Rein Veidemann, kellel katkematu pidutsemise tõttu magada ei lastud. Mehel oli veel olemas siiras usk inimeste headusesse, kui ta Raua korteri uksele koputama läks, et nad vaiksemalt võtaksid. Uksel tuli talle vastu punkar Mätas, kes ta kiiremal kombel puht-siiralt putsi saatis ja ukse Veidemanni nina ees kinni lõi. Staap kujutas endast mitmepäevast kollektiivset joomatsüklit, mille lõpuni ainult vähesed hardcore vennad vastu pidasid. Antud olukord oli võimalik seetõttu, et Raua vanemad ja ülejäänud pere oli sel ajal Pivarootsis puhkamas. Seda võib nimetada Raua isiklikuks peredelkino perioodiks, aga aeg ja inimesed olid kraadi võrra karmimad. (Ibid 237–256)

Punkar hüüdnimega Kojamees oli Raua üks parimaid sõpru. Eelviimane peatükk kirjeldab olukorda, kus Rauale tehakse ootamatu pakkumine. Temalt küsitakse, kas ta tahab Kojamehe tüdruksõpra keppida. Raud on sellega nõus, aga teiste inimeste ees täiesti võõra tüdrukuga suguühtesse astumisest ei tule midagi välja, hoolimata sellest, kui palju pingutada ja milliseid nippe kasutada. Lugu on üpriski võigas ning hale sümboliseerides surnud punkti, kuhu Raud jõudnud oli. (Ibid 257-264)

Viimases peatükis on Raud joonud ennast deliiriumi piirialadele. Ta kirjeldab veidraid nägemusi vanemate korteris. Pärast on tal jutuajamine Peetruse-nimelise hipiga Mihkel Muti korteris. Lugu ise on segane. Peetrus räägib Rauale mõistujuttu tulevasest kohtumisest Šarkaga, mida Raud ei taha tõena võtta. Pealegi on tal väljakannatamatu pohmell ning ta otsustab ronida tagasi kolm korrust ülespoole, enda korteri magamistuppa, et nähtamatute mööda selga sibavate sipelgatega edasi võidelda. Raamat lõpeb sõnadega: „Aina askeldasi need kuradi sipelgad.“ Samamoodi lõppes ka Eno Raua metsavennast jutustav romaan „Etturid“. (Ibid 265-280)

Musta pori näkku raamatu sisukokkuvõte

„Mul on harukordne võimalus aastate jooksul näha, kuidas Eesti popjumalad otse kuulsuse tippu on marssinud. See raamat siin püüab neid tagantjärele monumentaalsetena tunduvaid hetki võimalikult ausalt sõnastada. Jutud selles raamatus pole just alati kõige süütumad. Kuid loodetavasti paistab nende ebasiivsate ja roppudegi lugude tagant midagi, mis aitab tänapäeval aru saada, miks on asjad täpselt nii, nagu need on. Sest mõistmata, kust me tuleme, on võimatu aru saada, kus praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata.“ Mihkel Raud (Raud 2012)

Mihkel Raua eluloost rääkiv raamat ilmus 2008. aastal kirjastuse Tammeraamat alt. See kirjeldab 1980. aastate eesti rokkmuusika maastikku ning Mihkel Raua elu tol perioodil. Järgnevalt jutustan ma ümber „Musta pori näkku“ sisu, et need, kes raamatut lugenud pole, saaksid sellest terviklikuma pildi.

Raamat koosneb kuueteistkümnest peatükist. Loo jutustamine algab olukorrast, kus Mihkel Raud leiab ennast taas anestesioloogi doktor Liiva kabinetist pärast pikemaajalist joomatsüklit. Seekord on ta läinud sinna kindla plaaniga joomine maha jätta ning lasta endale ampull paigaldada. Stseen lõpeb Raua lahkumisega kabinetist, doktori soovitusega, et ta see kord veel prooviks ilma äärmuslikke meetmeid appi võtmata hakkama saada. Järgnevalt hüppab lugu rohkem kui kümme aastat tagasi Raua nooruspõlve mälestustesse. 1977. aasta kohtumine Mati Nuudega on Raua mällu söövitanud kustutamatu pitseri. Sellest juhuslikust kokkusaamisest hiiglasekasvu mehemürakaga, kes raadiotes ja lavadel inimesi hullutas, on teinud Raud mõttelise stardipaugu oma rokkstaari karjäärile. Tol ajal oli Eesti kõige läänelikum Nõukogude riik ning sealt pärinesid suured staarid, kes esinesid üle kogu suure emamaa, nagu Gunnar Graps ja Tõnis Mägi.

Oma isaga olid Raual soojad suhted ning kultuuriinimeste perekonnas kasvades, oli õnn osaleda mõnes põnevamas peretraditsioonis. Peredelkino perioodiks nimetati aega, mil ema oli Moskva lähistel uut romaani kirjutamas. Isa pani sel ajal armutult tina, et järgmised üksteist kuud kaine olla. Raua meelest oli see periood ääretult lõbus, kuna erinevalt tavalisele elukorraldusele, mis valitses argiperioodil, kestsid nüüd peod hommikuni muusika ja napsu saatel. Samuti kuulus peredelkino perioodi siilisõit, mille eesmärgiks oli legendi kohaselt Eno Raual tutvustada lastele okkalist loomakest, aga mis hoopis kujunes mitmepäevaseks taksosõiduks Eesti eri paikadesse, mille vältel juhtus nii mõndagi põnevat, nagu kontvõõrana pulmapeol osalemine, kus tantsuks mängib legendaarne ansambel Nemo.

Juba kooli ajal oli Raua elu seotud muusikaga. Üheks tema parimaks sõbraks oli kolm aastat vanem Hendrik Sal-Saller, kes laulis bändis nimega Generaator M. Pärast selle bändi viimast metsikut kontserti ja laialiminekut, hakkasid sõbrad üheskoos heavy-metal bändi nimega „?“ tegema. See kollektiiv ei jõudnud ühegi avaliku esinemiseni, sest Leningradi ülikoolis toimuma pidanud mäng jäi korraldaja saamatuse tõttu ära. Küll aga viis see seik neid kokku Gunnar Grapsiga, kes neid isegi Magnetic bandi soojendama oli kutsunud. See jäi Nõukogude korra karmide esinemisreeglite tõttu ära. „?“ elu kaua ei kestnud ning Raud hakkas kaaslastega tegema bändi „Golem“ mis mängis Black Sabbathi kavereid. See bänd kogus tuntust kuni ühe saatusliku esinemiseni Võru Kubija rokifestivalil, kus Turisti helimees nende esinemise poole pealt katkestas, kuna tõmbas purjus peaga kukkudes kaasa kõik heeblid helipuldi pealt, mattes „Golemi“ täielikku vaikusesse.

Pärast kooli lõppu ootas Rauda ees sõjaväekomissariaat. Sõjaväkke minek ei olnud Raua jaoks põrmugi ahvatlev. Seetõttu otsustas ta teeselda lapsepõlvest tuttavat somnambulismi ning hullumajas veedetud nädala abil sõjaväeks kõlbmatuks tunnistada lasta. Hullumajas veedetud nädalat on Raud kirjeldanud värvika detailiga, pühendades palatikaaslaste kirjeldusele ja hullumaja elukorraldusele terve peatüki. Järgnevalt teeb Raud väikese kõrvalepõike siiamaani peamiselt kronoloogiliselt kulgevale jutustusele. Miilits nimega Paul oli legendaarne selle poolest, et tema poole pöördus Nõukogude eesti popmuusik siis, kui ta purjus peaga huligaanitsemise eest oli mentidele vahele jäänud. Tema suutis päästa prominendi avalikust häbist, mätsides loo väikese vaheltkasu eest kinni. Raual tuli temaga tegemist teha vähemalt kahel korral.

Roald Jürlau oli Turisti (hiljem Singer-Vingger) loominguline juht, kes võttis vastu tähtsamaid bändiga seotud otsuseid. Üheks olulisemaks neist oli Raua kutsumine teiseks kitarristiks. 198aastal läks Turisti trummar Andrus Kerstenbeck bändist lahku ning alustas koos kaasa võetud kitarristi Veljo Vingissaarega bändi nimega Vanemõde. Seda tühimikku oli vaja täita ning Roaldile, hüüdnimega Rollo, oli juba Võru festivalilt Raud meelde jäänud. Rauale tundus ahvatlev nii noorena oma vanematest rohkem teenima hakata ja otsustas pakkumise vastu võtta, teadmata millisesse spiraali on ta end sellega paisanud. Mõne nädalaga õpetas Rollo talle kõik vanad Turisti lood ning mõned uued. Probleem oli selles, et Turistil oli ametlik esinemiskeeld, seetõttu oli vaja bändil uut nime...

"Musta pori näkku" pärast esimest vaatamist

Minu esialgsed ideed pärast lavastuse vaatamist. Ma ei olnud lugenud ei raamatut ega meedias ilmunud kriitikat eesmärgiks vaadata etendust n-ö puhtalt lehelt.

Esmapilgul tundub lavastus "Musta pori näkku" kui meelelahutuslik ajalootund eesti levimuusikasse, aga vaikselt koorub mingi sügavam taotlus kui lihtsalt inimeste ajaloohuvi rahuldamine või eesti kunagistte nimekate artistide tutvustamine. Lavastusel on otsene seos tänapäeva müüdi loomisega, rääkides ajast, mis on eesti rahva ja riigi jaoks oluline. Samal ajal kasvatades mütoloogilist kõlapinda ja forsseerides oma lugudega tolle aja hullumeelsust ja uskumatut jaburust.

Kirjeldan lühidalt lavastuse ülesehitust ja struktuuri.

Lavastus oli ülesehitatud stuudio talk-show jutusaate formaadile. Esimese asjana tutvustab end Mihkel Rauana üles astuv näitleja ja räägib, mis etenduses toimuma hakkab. Oluline on siinkohal märkida, et ta tutvustab ennast sõnadega, et kujutame ette, et mina olen täna Mihkel. See viitab etenduse mängulisusele, lavareaalsuse fiktsionaalsusele. Publikule antakse etenduse fiktsionaalses kontekstis telesaate stuudiopubliku roll.

Etendus oli jagatud kaheks vaatuseks. Vaatused on jagatud pikemateks stseenideks või lõikudeks, kus peaosalisel Mihklil on oma n-ö eluloosaates külas erinevad tegelased, kellel on tema elus ja kujunemisloos oluline osa. Tegelased, kes lavale astuvad on samas ajas, kui teatava vanuseni jõudnud Mihkel, nii et sündmusi vaadatakse retrospektiivis. Oma sõnade ja lugude jutustamistega elavad oleikulised tegelased läbi mineviku sündmusi. Tegelasi juhatavad sisse iseloomulikud muusikalised vahepalad nt sal-sallerit "käime katuseid mööda" ja grapsi "valgus.

Lavale on ehitatud kollaste seinte, põrnada ja laega stuudio, mille seinad töötavad pöördustena. Mööbel on šikk, moodne ja puhas. Valguskujunduses kasutatakse n-ö liikuvaid päid, mis on iseloomulikud rokk-kontsertide valgustamiseks ja ka saate-efekti andmiseks. Samuti telesaate efekti võimendab live-video kasutamine, mis võtab intervjueeritava suurt plaani. Telesaatele iseloomulikult käib ringi assistent-tegelane, kes vahetab tühjaksjoodud veeklaase ning laulab kohati taustvokaali (teises vaatuses on tal ka oluline monoloog, nii et see roll ei ole lihtsalt silmailu pakkumiseks).

Esimeses vaatuses peetakse saate formaadist ja rolldiest intervjueerija-intervjueeritav rangelt kinni. Teises vaatuses hakkab intervjueerija positsioon Mihkli tegelasele vastu töötama ning ta pannakse ise pihitooli või kohtupinki.

Ma võtan lühdalt kokku, milline oli stseenide järgnevus ja tähtsamad asjad, mida räägiti.

I vaatus
1. Mati Nuude – Mihkli esimene kokkupuude artistiga ja rokkstaariks saamise idee tekkimine
2. Vanemad – elu vanematega, alati inimese arengus oluliseks peetud läbisaamist vanematega ja seiklusi väiksena. Siilisõit ja peredelkino periood
3. Hendrik Sal-Saller – esimesed bänditegemised
4. Gunnar Graps – ufolugu ja piiteri lugu
5. Mihkli lühem monoloog – enda bänditegemine ja Golem
6. Rollo – liitumine Singer-Vingeriga
7. Volli – tuuritamine Singer-Vingeriga ja paar mahlakamat lugu bussijuhi poolt
II vaatus
1. Dr Valvur - sõjaväest ärasaamine ja esimest korda pööratakse küsitleja-küsitletava rollid ringi
2. Miilits Paul - staaride seaduserikkumised ja nendest väljatulemine
3. Rein Lang ja Mart (ajakirjanik) – Tartu levimuusika päevad, teine vastulöök Mihkli
4. Mihkli monokas – enda staatuse kinnitamine
5. Jõuluvana – lugu, kuidas ma Anne Veskit keppisin ja ta mees koju tuli ning kapp, mis haises odeka järele
6. Teine Rein ja Mätas – Mihkli raju pidutsemine kui vanemad kodust ära ja kuidas asi kontrolli alt väljus. 30 päeva non-stop joomist ja läbu. Tehakse scene-reenactment'i.
7. Mätas ja Arvo Kukumägi – läbu läheb hullemaks
8. Vägistamise monoloog – läbu kulminatsioon
9. Kahe Mihkli lõppakord – viimased sõnad nagu kommentaariks eelnevale stseenile ja duett, ballaad päris Mihkel Rauaga koos.

Bakalaureusetöö kava

Andres Noormetsa lavastus "Musta pori näkku"

1. A. Noormetsa lavastajatee ülevaade (3-4 lk)

2. M. Raua romaan „Musta pori näkku“

2.1 Romaani kokkuvõte (3-4 lk)

2.2 Romaani kriitika (2 lk)

3. A. Noormetsa lavastuse analüüs

3.1 Temaatika (7 lk)

3.2 Ruum (5 lk)
Nii füüsilise ruumi, lavakujunduse analüüs kui ka fiktsionaalsete ruumide analüüs.

3.3 Rollid (5 lk)
Jaguneks Mihkel Raua tegelaskuju analüüsiks ja lühidalt teiste tegelaste rollijoonis, karakteersus jne.

4. Lavastuse retseptsioon kriitikas (3-4 lk)

Algus

Tere, mina olen Jari. Olen teatriteaduse bakalaureuse taseme üliõpilane Tartu Ülikoolis. Siia blogisse postitan ma jooksvalt peatükke, lõike ja muid teemakohaseid kirjutisi oma bakalaureusetööst kuni selle lõpliku valmimiseni. Oma bakalaureusetööks analüüsin ma Andres Noormetsa lavastust "Musta pori näkku".