Musta pori näkku raamatu sisukokkuvõte: osa 2

Roald Jürlau oli Turisti (hiljem Singer-Vinger) loominguline juht, kes võttis vastu tähtsamaid bändiga seotud otsuseid. Üheks olulisemaks neist oli Raua kutsumine teiseks kitarristiks. 198aastal läks Turisti trummar Andrus Kerstenbeck bändist lahku ning alustas koos kaasa võetud kitarristi Veljo Vingissaarega bändi nimega Vanemõde. Seda tühimikku oli vaja täita ning Roaldile, hüüdnimega Rollo, oli juba Võru festivalilt Raud meelde jäänud. Rauale tundus ahvatlev nii noorena oma vanematest rohkem teenima hakata ja otsustas pakkumise vastu võtta, teadmata millisesse spiraali on ta end sellega paisanud. Mõne nädalaga õpetas Rollo talle kõik vanad Turisti lood ning mõned uued. Probleem seisnes parasjagu selles, et Turistil oli järjekordse kaosega lõppenud kontserdi tõttu ametlik esinemiskeeld. Seetõttu oli vaja bändil uut nime ning uuesti tarifitseerimiskomisjoni ees esineda. Nime valis nende eest kultuuriministeeriumi ametnik Alar Ojalo, kes kõik muud nimevariandid nagu kõlblusele mittevastav Uneta Ööde Orkester ja lasteraamatust inspireeritud Onu Krillo sujuvalt kõrvale jättis ning kõige neutraalsema välja valis. Bändi uueks nimeks sai Singer-Vinger ning kergelt muudetud kujul lugude abiga suudeti esinemisluba välja kaubelda. (Raud 2008: 127–145)

Singer-Vinger võeti vastu nagu poleks vahepeal midagi juhtunud ning kiirelt kasvas ansambli populaarus, eriti pärast muusikavideote tegemist. Esinemisi oli palju. Bändiga väljasõidul olles joodi halastamatult, sest kaine peaga rahva ette minemine tundus petmisena, odava haltuurana, kuna tavaliselt oli publik ise enne kontserdi algust piisavalt joobes ja juba oma kuulmismeele suutnud välja lülitada. Bändi bussijuhiks oli viiekümneaastane Volli, kes mõtles seksivärgist isegi siis kui ta tee peal lebavat telliskivi nägi ja transaks oli legendaarne punkar Kojamees. Peamiselt kirjeldab Raud oma esinemiskogemusi ning värvikaid juhtumeid laval olles. Näiteks lugu sellest, kuidas Raual laval erektsioon tekkis või kuidas purjus peaga esinemistel jälle midagi korda saadeti. Aasta lõpp oli bändide jaoks kõige kiirem aeg, kaasa arvatud Singer-Vingeril. Kainet päeva ei näinud need mehed tol ajal naljalt. (Ibid 2008: 148–168)

Üheteistkümnendas peatükis, pealkirjaga „Kümnes“ võtab Raud enda silme läbi kokku selle, mis juhtus 1988. aasta maikuus toimunud Tartu levimuusika päevadel. Peale kirjeldatud joomise ja läbu, mis seal toimus, oli Raud pealtnägijaks sündmusele, millest sai alguse laulva revolutsiooni sümboolne stardipauk. Festivali lõpus olid kavas isamaalised laulud ning Tähtvere laululava esist kattis trikolooride meri, kui Ivo linna juhatusel lauldi, kui uhke ja hea kõigil olla on. (Ibid 2008: 187–202)

Järgnevalt põikab Raud ühte teise 1988. aastast pärinevasse mälestusse, mis oli seotud ühe teise koha ja isikuga. Kuressaares mängis Singer-Vinger koos valge Stetson-kaabut kandva härrasmehega ühel kontserdil. Stetson kaabuga mees tekitab Rauas vastandlikke tundeid. Temas tekitab sügavat vastikust tõik, et see mees on homo. Temaga ühes motellis ööbides kuuleb ta kõrvaltoast kostvat hingeldamist, mis tal sisikonna pöörlema paneb ning magada ei lase. Raud arutleb, et selline käitumine on veres, ning sinna ei saa midagi parata. Ta tunneb mehele kaasa, kuna see sättumus hoiab valge Stetsoniga meest vangis elu lõpuni. See arutluskäik aga ei ole piisavalt veenev, et füüsiliselt kogetavat jälkusetunnet leevendada. (Ibid 2008: 203–206)

Kolmeteistkümnes peatükk võtab ette Singer-Vingeri plaadikaane foto, kus peal on enamik esimesel Rock Summeril esinenud artistidest, kes suuremal või vähemal määral on jätnud jälje eesti muusikaajalukku. Senimaani tempokalt edenenud raamat võtab seal hoo maha. Loetletakse üles pildil olevad isikud ning võetakse mõna lausega kokku nende positsioon eesti muusikamaastikul, iseloom ja edasine elusaatus. Kuigi peatükk on ülevaatlik, ei anna eelkõige nimede loetlemine raamatule kuigi palju juurde. (Ibid 2008: 214–236)

Läbu jätkub uue ja võimsama hooga. Pidev ja katkematu joomine on teinud oma töö. Tuntud lastekirjaniku residentsist sai ühel kuul aastas kohalike joodikute kokkusaamispunkt hüüdnimega staap. Ajad olid rasked ning Eesti riik oli keset keerulist taastamisprotsessi. Samas majas elas tol ajal ENSV Ülemnõukogu saadik Rein Veidemann, kellel katkematu pidutsemise tõttu magada ei lastud. Mehel oli veel olemas siiras usk inimeste headusesse, kui ta Raua korteri uksele koputama läks, et nad vaiksemalt võtaksid. Uksel tuli talle vastu punkar Mätas, kes ta kiiremal kombel puht-siiralt putsi saatis ja ukse Veidemanni nina ees kinni lõi. Staap kujutas endast mitmepäevast kollektiivset joomatsüklit, mille lõpuni ainult vähesed hardcore vennad vastu pidasid. Antud olukord oli võimalik seetõttu, et Raua vanemad ja ülejäänud pere oli sel ajal Pivarootsis puhkamas. Seda võib nimetada Raua isiklikuks peredelkino perioodiks, aga aeg ja inimesed olid kraadi võrra karmimad. (Ibid 237–256)

Punkar hüüdnimega Kojamees oli Raua üks parimaid sõpru. Eelviimane peatükk kirjeldab olukorda, kus Rauale tehakse ootamatu pakkumine. Temalt küsitakse, kas ta tahab Kojamehe tüdruksõpra keppida. Raud on sellega nõus, aga teiste inimeste ees täiesti võõra tüdrukuga suguühtesse astumisest ei tule midagi välja, hoolimata sellest, kui palju pingutada ja milliseid nippe kasutada. Lugu on üpriski võigas ning hale sümboliseerides surnud punkti, kuhu Raud jõudnud oli. (Ibid 257-264)

Viimases peatükis on Raud joonud ennast deliiriumi piirialadele. Ta kirjeldab veidraid nägemusi vanemate korteris. Pärast on tal jutuajamine Peetruse-nimelise hipiga Mihkel Muti korteris. Lugu ise on segane. Peetrus räägib Rauale mõistujuttu tulevasest kohtumisest Šarkaga, mida Raud ei taha tõena võtta. Pealegi on tal väljakannatamatu pohmell ning ta otsustab ronida tagasi kolm korrust ülespoole, enda korteri magamistuppa, et nähtamatute mööda selga sibavate sipelgatega edasi võidelda. Raamat lõpeb sõnadega: „Aina askeldasi need kuradi sipelgad.“ Samamoodi lõppes ka Eno Raua metsavennast jutustav romaan „Etturid“. (Ibid 265-280)