Musta pori näkku raamatu sisukokkuvõte

„Mul on harukordne võimalus aastate jooksul näha, kuidas Eesti popjumalad otse kuulsuse tippu on marssinud. See raamat siin püüab neid tagantjärele monumentaalsetena tunduvaid hetki võimalikult ausalt sõnastada. Jutud selles raamatus pole just alati kõige süütumad. Kuid loodetavasti paistab nende ebasiivsate ja roppudegi lugude tagant midagi, mis aitab tänapäeval aru saada, miks on asjad täpselt nii, nagu need on. Sest mõistmata, kust me tuleme, on võimatu aru saada, kus praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata.“ Mihkel Raud (Raud 2012)

Mihkel Raua eluloost rääkiv raamat ilmus 2008. aastal kirjastuse Tammeraamat alt. See kirjeldab 1980. aastate eesti rokkmuusika maastikku ning Mihkel Raua elu tol perioodil. Järgnevalt jutustan ma ümber „Musta pori näkku“ sisu, et need, kes raamatut lugenud pole, saaksid sellest terviklikuma pildi.

Raamat koosneb kuueteistkümnest peatükist. Loo jutustamine algab olukorrast, kus Mihkel Raud leiab ennast taas anestesioloogi doktor Liiva kabinetist pärast pikemaajalist joomatsüklit. Seekord on ta läinud sinna kindla plaaniga joomine maha jätta ning lasta endale ampull paigaldada. Stseen lõpeb Raua lahkumisega kabinetist, doktori soovitusega, et ta see kord veel prooviks ilma äärmuslikke meetmeid appi võtmata hakkama saada. Järgnevalt hüppab lugu rohkem kui kümme aastat tagasi Raua nooruspõlve mälestustesse. 1977. aasta kohtumine Mati Nuudega on Raua mällu söövitanud kustutamatu pitseri. Sellest juhuslikust kokkusaamisest hiiglasekasvu mehemürakaga, kes raadiotes ja lavadel inimesi hullutas, on teinud Raud mõttelise stardipaugu oma rokkstaari karjäärile. Tol ajal oli Eesti kõige läänelikum Nõukogude riik ning sealt pärinesid suured staarid, kes esinesid üle kogu suure emamaa, nagu Gunnar Graps ja Tõnis Mägi.

Oma isaga olid Raual soojad suhted ning kultuuriinimeste perekonnas kasvades, oli õnn osaleda mõnes põnevamas peretraditsioonis. Peredelkino perioodiks nimetati aega, mil ema oli Moskva lähistel uut romaani kirjutamas. Isa pani sel ajal armutult tina, et järgmised üksteist kuud kaine olla. Raua meelest oli see periood ääretult lõbus, kuna erinevalt tavalisele elukorraldusele, mis valitses argiperioodil, kestsid nüüd peod hommikuni muusika ja napsu saatel. Samuti kuulus peredelkino perioodi siilisõit, mille eesmärgiks oli legendi kohaselt Eno Raual tutvustada lastele okkalist loomakest, aga mis hoopis kujunes mitmepäevaseks taksosõiduks Eesti eri paikadesse, mille vältel juhtus nii mõndagi põnevat, nagu kontvõõrana pulmapeol osalemine, kus tantsuks mängib legendaarne ansambel Nemo.

Juba kooli ajal oli Raua elu seotud muusikaga. Üheks tema parimaks sõbraks oli kolm aastat vanem Hendrik Sal-Saller, kes laulis bändis nimega Generaator M. Pärast selle bändi viimast metsikut kontserti ja laialiminekut, hakkasid sõbrad üheskoos heavy-metal bändi nimega „?“ tegema. See kollektiiv ei jõudnud ühegi avaliku esinemiseni, sest Leningradi ülikoolis toimuma pidanud mäng jäi korraldaja saamatuse tõttu ära. Küll aga viis see seik neid kokku Gunnar Grapsiga, kes neid isegi Magnetic bandi soojendama oli kutsunud. See jäi Nõukogude korra karmide esinemisreeglite tõttu ära. „?“ elu kaua ei kestnud ning Raud hakkas kaaslastega tegema bändi „Golem“ mis mängis Black Sabbathi kavereid. See bänd kogus tuntust kuni ühe saatusliku esinemiseni Võru Kubija rokifestivalil, kus Turisti helimees nende esinemise poole pealt katkestas, kuna tõmbas purjus peaga kukkudes kaasa kõik heeblid helipuldi pealt, mattes „Golemi“ täielikku vaikusesse.

Pärast kooli lõppu ootas Rauda ees sõjaväekomissariaat. Sõjaväkke minek ei olnud Raua jaoks põrmugi ahvatlev. Seetõttu otsustas ta teeselda lapsepõlvest tuttavat somnambulismi ning hullumajas veedetud nädala abil sõjaväeks kõlbmatuks tunnistada lasta. Hullumajas veedetud nädalat on Raud kirjeldanud värvika detailiga, pühendades palatikaaslaste kirjeldusele ja hullumaja elukorraldusele terve peatüki. Järgnevalt teeb Raud väikese kõrvalepõike siiamaani peamiselt kronoloogiliselt kulgevale jutustusele. Miilits nimega Paul oli legendaarne selle poolest, et tema poole pöördus Nõukogude eesti popmuusik siis, kui ta purjus peaga huligaanitsemise eest oli mentidele vahele jäänud. Tema suutis päästa prominendi avalikust häbist, mätsides loo väikese vaheltkasu eest kinni. Raual tuli temaga tegemist teha vähemalt kahel korral.

Roald Jürlau oli Turisti (hiljem Singer-Vingger) loominguline juht, kes võttis vastu tähtsamaid bändiga seotud otsuseid. Üheks olulisemaks neist oli Raua kutsumine teiseks kitarristiks. 198aastal läks Turisti trummar Andrus Kerstenbeck bändist lahku ning alustas koos kaasa võetud kitarristi Veljo Vingissaarega bändi nimega Vanemõde. Seda tühimikku oli vaja täita ning Roaldile, hüüdnimega Rollo, oli juba Võru festivalilt Raud meelde jäänud. Rauale tundus ahvatlev nii noorena oma vanematest rohkem teenima hakata ja otsustas pakkumise vastu võtta, teadmata millisesse spiraali on ta end sellega paisanud. Mõne nädalaga õpetas Rollo talle kõik vanad Turisti lood ning mõned uued. Probleem oli selles, et Turistil oli ametlik esinemiskeeld, seetõttu oli vaja bändil uut nime...